"Relvastus on meil hea, kuid me vajame tunduvalt paremat. Vaja on suurtükke, mis lasevad kaugemale. Meie tehnika on 1980-ndatest pärit. Me hooldame seda tihti, kuid läheb ikka katki. Tahaks midagi paremat, et toetada oma jalaväge. Nagu öeldakse: "Kahurväe higi hoiab kokku jalaväe verd"," rääkis Ukraina sõjaväelane, patarei ülem hüüdnimega Arei.

Lääne relvaabi on juba hakanud jõudma Ukraina sõjaväelasteni, kuid vaja on palju rohkem.

"Need Javelinid, mis te meile saatsite, tegid oma tööd hästi. Nad lendasid juba kõik sinna. Nende kohta pole mingeid pretensioone. Mida rohkem, seda uhkem. Igal juhul, neist jääb väheks, sest vastaseid on palju," ütles Ukraina sõjaväelane hüüdnimega Ara-Džan.

"Meie kasutuses on juba USA haubitsad 777. Suurepärased haubitsad. Neil on oma plussid ja miinused, kuid plusse on palju rohkem. Need on meile suureks abiks, sest laskemoona nende jaoks meil on piiramatus koguses. Teiste kahurite moon on meil aga piiratud," ütles brigaadi kahurväe ülem hüüdnimega Tšernomor.

Väide, et Ukraina sõduritel kulub palju aega õppimaks kasutama Lääne tehnikat, ei pea paika.

"Kaks nädalat ja kahurimeeskond on valmis ülesannete täitmiseks. Meie poisid töötavad väga hästi. Mul pole mitte mingeid etteheiteid. Kahuritule kiirus pole vähenenud. Me oleme omandanud nende kasutusoskuse täielikult," ütles Tšernomor.

Paljud sõdurid on rindel juba kaheksa aastat ning mäletavad hästi sõja aktiivset faasi 2014. aastal.

"See, mis toimub praegu, on võrreldamatu. See sarnaneb genotsiidiga. Raske on seda selgitada. Vastane tulistab mitte sõjaväeliste, vaid tsiviilsihtmärkide pihta. Sellepärast ongi inimkaotusi rohkem tsiviilisikute kui sõjaväelaste seas," lausus Ara-Džan.

"Olukord on muidugi keeruline. Vastasel on ülekaal torude arvus ja loomulikult ka laskemoonas. Professionalismi on, aga seda on võimatu osta raha eest ega tõsta viinaga. Täna lahendame oma ülesandeid vähema laskemoona, kuid suurema täpsusega. Meie edu võti on professionaalsus," ütles Tšernomõr.

Kahurväe positsioonide vahel tuleb liikuda kiiresti, et vältida vastase droone ja pidevat mürsutuld. Sellest saime päriselt aru tagasiteel, kui pidime läbima ka Lõssõtšanski linna. Viimane sild üle Siverski Donetsi jõe lasti õhku paar päeva tagasi, mis tähendab, et tavainimeste evakueerimine sealt pole enam võimalik. Lõssõtšanski elanikel on veel võimalus põgeneda.