Kuidas näevad Aasia riigid Ukraina sõda?

Aasia riigid vaatavad Ukrainas toimuvat eelkõige oma vaatenurgast. Kütusehinnad tõusevad, leivahind ja toormehinnad kasvavad. Maailmas on suur toetus Ukrainale, sest inimesed on mõistnud, et Ukraina on konflikti ohver, kuid kui oled Indias või Indoneesias, siis tunnetad seda kõigepealt läbi hinnatõusu poodides.

Kas on suhtumisel on vahe demokraatlikes ja autokraatlikes riikides?

Paljud Aasia demokraatiad nagu Jaapan, Austraalia või Lõuna-Korea on toetanud Ukrainat päris tugevalt, kuid demokraatia versus autokraatia, mida USA president Joe Biden ja mõned juhid Euroopas on kasutanud, Aasias ei tööta. See ei resoneeru nii nagu siin. Nad mõtlevad maailmast pisut teisiti.

Kuidas?

Kui võtta Aasia riigid nagu Singapur, Malaisia või Indoneesia, siis nad on formaalselt demokraatlikud, sest neil on valimised. Samas ei näe end demokraatlikuna nii nagu Ameerika Ühendriigid, Prantsusmaa või Saksamaa. Need Aasia riigid peavad elama või koostööd tegema riikidega, kes on autokraatlikud nagu Tai, Myanmar või Vietnam. Need naaberriigid, kes on sõbrad või partnerid.

Seega idee, et maailm on põhimõtteliselt jagatud demokraatiateks, kes on head, ja autokraatiateks, mis on halvad, ei ole põhjendatud nii nagu Euroopas.

Kas Aasia riigid mõistavad, mis Ukrainas kaalul, kui vaatame seda julgeolekuarhitektuuri ja reeglitel põhineva maailma pilgu läbi?

Inimesed mõistavad, et see on Euroopa jaoks väga tähtis ning et see, mida Venemaa on teinud, on märkimisväärne väljakutse euroopaliku reeglitel põhineva korra jaoks.

Küsimus on siiski selles, kas sõjal on üleilmseid tagajärgi. Kui rääkida inimestega Jaapanis, Lõuna-Koreas või Austraalias, siis nemad vastavad jaatavalt. Kui rääkida teistega, siis nad võivad öelda, et see on pigem eurooplaste probleem ja eurooplased peaksid probleemi ise lahendama.

Kuidas nendega suhelda nii, et panna nad mõistma, mis on kaalul?

Tuleks rääkida ühendustest maailma kahe osa ehk Indo-Vaikse ookeani ja Euro-Atlandi vahel.

Esiteks, Euroopas toimuv mõjutab Aasiat. Kuna Venemaa ründas Ukrainat, siis maailmas on ebastabiilsust juures ja toidu- ja kütusehinnad tõusevad. Lisaks tuleks kasutada argumenti, et maailm, kus suured riigid saavad sisse tungida või ähvardada väiksemaid, ei ole maailm, mida paljud väikesed riigid peavad ligikutsuvaks.

Aasias on mitmeid väikese või keskmise suurusega riike, kes ei soovi tagasi minna aega, kus jõul oli õigus. Sel argumendil, mille tegi Ukraina president Zelenski ja mida on korranud riigijuhid Euroopas, on Aasias suur kuulajaskond.

Kas Hiina on Ukraina sõja pärast muutnud oma suhtumist naaberriikidesse?

Hiina ilmselt teatud määral kahetseb seda, mis Ukrainas toimub. See muudab president Xi Jinpingi elu päris raskeks. Tal on vaja korraldada juhtkonna üleminekuaega, koroonakriisi ja riigi majandus on Ukrainas toimuva tõttu palju halvemas seisus kui varem – kütusehinnad ja inflatsioon näiteks.

Hiina näeb maailma siiski peamiselt läbi USA-ga konkureerimise, nii nagu USA vaatab maailma peamiselt Hiinaga konkureerimise kaudu. Seega on näha, et Hiina ja Venemaa on nii heas kui halvas üksteisele lähenenud ja tundub, et maailm seondub kahte plokki. Ühel pool on Hiina ja Venemaa ning teisel pool lääneriigid koos mõne liitlasega Aasias. 

Kas Venemaa on Hiina küljes raskendav pomm ja nende partnerlus pole tasakaalus?

Ma ei ütleks, et Venemaa veab Hiinat alla, kuid Hiinal oli lootus, et suudab arendada Venemaaga kasulikku partnerlust, mille abil oleksid nad koos tugevamad. Lootused, mille mõlemad riigid ütlesid veebruaris oma dokumentides välja, on palju vähemjõulised kui alguses arvati, sest Venemaa alustatud sõda on märkimisväärselt vähendanud tema väärtust partnerina.

Venemaa on sõjaliselt kahjustatud, nii nagu ka tema maine rahvusvahelisel tasandil, tema majanduslik positsioon veelgi rohkem. See on peamine teema.

Ühelt poolt on Venemaa ja Hiina sunnitud üksteisele lähenema, sest Venemaal pole ühtegi teist sõpra, aga selle partnerluse potentsiaal Hiina hüvanguks on väiksem, kui oleks olnud enne sõda.

Euroopas vaadati üllatusega India reaktsiooni sõjale. New Delhi ei tulnud sanktsioonidega kaasa ning ostab endiselt Venemaa naftat. Kas India on ikka lääne poolel või paikneb kuskil vahepeal?

India on valinud oma tee, tal on oma huvid. Mõnikord on India väga lähedal läänele ja Euroopale, eriti kui küsimus on Hiinas. Kõik riigid vaatavad Hiinat ohuna.

Kui ta aga vaatab Venemaad, siis on tegemist suure partneriga. India on ostnud Venemaalt relvi. Venemaa on aeg-ajalt toetanud Indiat ÜRO Julgeolekunõukogus. Paljud eurooplased olid üllatunud, et India, mis peegeldab end demokraatiana ja lääne partnerina, ei tulnud lääne sammudega kaasa. India aga muretses, et kaotab kasuliku partneri, relvamüüja ja toetaja rahvusvahelisel areenil.

Kas India jätkab Venemaalt relvade ja nafta ostmist?

India jätkab relvade ja nafta ostmisega, kuid tunnistab samas, et Venemaa on palju vähem kasulik partner kui varem.

Osaliselt seetõttu, et liigub lähemale USA-le, Euroopale, Jaapanile, Austraaliale või teistele riikidele, kes muretsevad Hiina pärast, kuid India on mitmekesistamas oma relvatarneid. India mõistab, et Venemaa on partnerina vähem kasulik ja aja jooksul muutub veel vähem kasulikuks. Kuid see ei tähenda, et India on valmis Venemaad praegu hülgama.

Juuni alguses käis Hiina erisaadik Kesk-Euroopas, et saada Pekingile toetust. Kõikjal oli reaktsioon, et kuna Peking toetab Moskvat, siis enam ei tasuks teiega suhelda. Kas see on põhimõtteline muudatus?

Euroopa suhtumine Hiinasse on aja jooksul üha karmimaks muutunud. Ukraina on seda suhtumist kiirendanud. Kolm-neli aastat tagasi arvas Hiina, et ehk suudetakse luua suhted Euroopaga, mis on suhetest USA-ga erinevad ja peaaegu sõbralikud.

Euroopa arvas toona, et ehk saab luua Hiinaga suhted, kus ei ole vaja kõiges ühel arvamusel olla, kuid saab müüa piisavalt autosid. Mõlemal poolel on suhtumine muutunud. Eurooplased on palju tõenäolisemalt kriitilised Hiina ja Venemaa suhtes ning sissetungil Ukrainasse on selles osa.

Ka Hiina poolelt on seda märgata. Nad räägivad eurooplastega peaaegu samamoodi nagu ameeriklastega, ehk pigem vastase kui potentsiaalse partneriga.

Hinnatõuse arvestades, kas on võimalus, et Aasia riikides hakkavad toimuma mässud?

Maailma suurimate Ukraina nisu ostjate seas on esikohal on Egiptus ja teisel kohal Indoneesia, mis on minu elukoha ehk Singapuri kõrval. On täiesti võimalik, et tekivad mässud toiduhinna pärast või teised rahutused, kuid selle täpset asukohariiki on keeruline pakkuda.

Viimane suurim juhtum oli Sri Lankal. Rahutuste peapõhjuseks ei olnud Ukraina, kuid ka see andis oma panuse riigis, mida juhitakse halvasti ja millel on suured võlad. Aasia lõunaosas, Lähis-Idas ja Aafrikas on palju teisi riike, mida juhitakse halvasti ja millel on võlad ning kombinatsioonis kasvavate kütuse- ja toiduhindadega võivad tekkida märkimisväärsed siseriiklikud ebastabiilsused.

Kas siis Aasia siseneb ebastabiilsesse ajastusse?

Potentsiaalne siseriiklik mäss oleks kahe teraga mõõk. Ühelt poolt võib öelda, et riigid võiksid järeldada, et õige oleks peatada Venemaa suguse riigi ebastabiilsuse loomine. Ehk siseriiklik rahutus või kasvavad hinnad võivad muuta su Ukrainat ja läänt toetavaks, kuid võib minna ka teisiti.

Ehk kui oled poliitik, kes muretseb siseriiklike asjade pärast ja need vajuvad kaela, siis võid öelda, et miks me ei leia viisi sõja lõpetamiseks. Naaseksime varasema korralduse juurde ja ei muretseks, kui Ukraina peaks kompromissi tegema.

On keeruline öelda, kuhu see tee viib, aga see võib minna kahes suunas.

Kas Aasia on valmis mõistma, et sõda võib kesta kaua?

Aasia analüütikute peamine stsenaarium on, et sõda jääb venima. Kui vaadata Venemaa perifeeriat, kus on kahjuks mitu külmutatud konflikti nagu Gruusia, Transnistria, Krimm, siis inimesed vaatavad Ukrainat ja mõtlevad, et ilmselt tuleb uus külmutatud konflikt kui sõjaline manööverdamisvõime on kokku kuivanud. Seda teooriat usutakse rohkem kui ühe või teise poole sõjalist võitu.

Millised õppetunnid on Hiinale, kui vaatame potentsiaalsele konfliktile Taiwaniga?

Vaadates Pekingist, siis üks kaasavõetud õppetund on see, et ameeriklased on olnud oma vastuses kriisile Ukrainas mõistlikult kompetentsed. Nad on juhtinud ühist koalitsiooni ja näidanud tehnoloogilist ja sõjalist ülemvõimu. Nad on olnud informatsiooniväljal väga head. Mitme mõõdupuu järgi on ameeriklased hästi tegutsenud.

Samal ajal on Venemaa sõjavägi tegutsenud kohutavalt. Seega, kui istud Hiinas, siis pead mõtlema, et kas oled oma Ameerika vastase võimekusi valesti hinnanud ning teiseks, kas meie sõjavägi on ikka nii hea nagu arvasime. Mõlemad asjaolud võivad tähendada, et mõneks ajaks lükatakse edasi mõte sõjalisest tegevusest Taiwani suunal.

Seega pole võimalust, et Hiina kasutab hetke, kus USA võimekus on tõmmatud pingule ning sõidab Taiwanist üle?

Ära iial ütle iial. On võimalik, et Hiina võib üllatada, kuid enamik analüütikuid oleks üllatunud, kui Hiina tegutseks kiiresti ja tungiks Taiwani.

Osaliselt seetõttu, et Hiina sõjavägi ei ole valmis. Osaliselt ka seepärast, et USA sõjavägi on endiselt väga tugev vastane ning USA on andnud märku, et kui Hiina liigutaks, siis nemad vastaks. Siis tekiks Hiina ja USA sõda.

Hiinal on ka aega ning tal pole vaja kiirustada. Sõda Taiwani pärast oleks president Xi jaoks äärmiselt riskantne. Vaadake, mis juhtus president Putiniga. Ta on visanud minema aastaid majanduslikku arengut, rahvusvahelist võimekust ja toetust. Hiina on julge nii mõneski mõttes, kuid ta ei ole nii hoolimatu nagu Putin. Tal pole samasugust taluvusvõimet võtta ette nii suur hasartmäng või risk.

Seega, kui ma suudaksin end veenda nägema keskpikas perspektiivis olukorda, kus Hiina võiks sõjaliselt Taiwaniga midagi teha, siis mõte, et ta teeb seda kuna USA tähelepanu on Ukrainal, on väga ebatõenäoline.

Venemaa tähtsus väheneb. Ükskõik, kumb võidab, siis milline on sõja mõju laiemalt?

Venemaast saab rahvusvahelises süsteemis varasemast keerulisem ja häirivam osa. Venemaa on selgelt revisionistlik. Ta tahab kahjustada USA-d ja luua multilateraalset maailma, kus USA pole isegi paljude seas kõige mõjusam, vaid lihtsalt üks teiste seas.

Venemaa proovis varem mehhanisme, et sellist nägemust tagant tõugata. Nüüd on Venemaa kaal vähenenud – majandus väiksem, sõjavägi kahjustatud, reputatsioon kukkunud, kuid see võib muuta Venemaa palju ohtlikumaks ja ettearvamatumaks vastaseks. Ta on valmis olema häiriv, sest selg on vastu seina.