Tõnis Saarts: võitjateta valitsuskriis

Foto: Priit Mürk/ERR

Kuigi näib, et Reformierakond sai hiljutise valituskriisi lahendamisega suurepäraselt hakkama ning mängis oma endised partnerid Keskerakonnast üle, siis tegelikult ei tulnud võimuvahetusest võitjana välja kumbki suurparteidest. Nii Reformierakonna kui ka Keskerakonna liikmetel ja toetajatel on aeg küsida oma lemmikparteide juhtidelt vägagi kriitilisi küsimusi, kirjutab Vikerraadio päevakommentaaris Tõnis Saarts.

Viskame kõigepealt kriitilise pilgu Reformierakonna tegemistele. Alustuseks võiks küsida, miks Keskerakonna ja Reformierakonna kaksikliit üldse lagunes? Minu hinnangul pakkus Keskerakond oravatele lastetoetuste eelnõuga palju laiemat ja põhimõttelisemat diili. Selle sisu oli umbes selline: me lubame teil särada välis- ja julgeolekupoliitikas, kuid andke meile osagi aupaistest, et meie lahendaksime sel ajal järjest tõsisemaks muutuvat sisemaist kriisi, kus märksõnadeks on inflatsioon ja toimetulekuraskused. Seejuures tuleb muidugi tunnistada, et täiesti pretsedenditu ja ebakorrektne oli Keskerakonna enda käitumine, kes esmajoones eelnõule opositsioonist toetust otsima läks.

Reformierakond polnud seesuguse kokkuleppe ja käitumisega nõus. Kui jätta puhtalt eelarvelised põhjendused ja muud solvumised kõrvale, siis tuli esile tüüpiline Reformierakonna käitumismuster. Oravate juhitud koalitsioonid pole nimelt mitte kunagi võrdsete partnerite liidud, vaid kooslused, kus partneritel lubatakse küll realiseerida mõned neile olulised valimislubadused, kuid valitsuse saavutused ja kriiside eduka haldamise au läheb alati peaministrierakonnale. Konflikt tekkiski ilmselt sellest, et Keskerakond lihtsalt keeldus ühel hetkel väikese partneri rollis jätkamast.

Seesugune Reformierakonna poolt aetav "Väikese ja Suure Peetri" leivakottide strateegia oli tõesti jätkusuutlik ajastul, kus ilma Reformierakonnata ei saanudki ühtegi võimuliitu moodustada. Kas seesugune lähenemine on sama jätkusuutlik ka täna? Kui praegusel palju avatumate koalitsioonide ajastul saab moodustada valitsusliite ka ilma Reformierakonnata, siis miks ei võiks teised parteid eelistada pigem koalitsioone, kus neid koheldakse siiski võrdväärsete partneritena?

Lõpptulemusena ei saavuta ju Reformierakond uut võimuliitu moodustades ilmselt oluliselt paremat diili kui vanaga jätkates. Kui eestikeelse hariduse küsimus välja arvata, siis ilmselt peavad oravapartei eelarvetasakaalu ortodoksiat järgivad juhtpoliitikud leppima palju kallima kriisileevenduspaketiga kui Keskerakond oleks neile eales suutnud peale suruda. Lisaks sellele on valitsuses nüüd ka kaalukeele rolli mängiv Isamaa, kelle kogenud poliitikud ei jäta kindlasti maksimaalselt ära kasutamast täiesti unikaalset väljapressimispositsiooni. See positsioon ja mänguruum on isamaalastel praegu palju suurem kui Keskerakonnal eales olla võinuks.

Reformierakond peab nüüdsest kohanema rolliga, kus põhitingimusi ei dikteeri enam nemad, vaid Helir-Valdor Seeder. Illusioone ei tasu siin teha: Isamaa poliitikud teavad suurepäraselt, et uut valitsusevahetust, mis tingitud oravapartei põikpäisusest, avalikkus enam ei mõistaks, mistõttu nad võtavad sellest valitsusliidust välja maksimaalsed dividendid.

Lõpetuseks aga veidi ka Keskerakonna kaotuseseisust. Mulle jääb siiani selgusetuks, kas Jüri Ratas ning teda ümbritsevad kogenud poliitikud jäid tõesti uskuma isamaalaste lubadust, et kaksikliidu lagunedes taastatakse kohe endine EKREIKE valitsus? Või tõesti kalkuleeriti, et opositsiooni langemine oleks erakonnale isegi lõpptulemusena parem lahendus kui senine väikese ja säratu partnerina Kallase valitsuses jätkamine?

Ma tõesti ei tahaks uskuda, et Ratase meeskond Isamaa vanade poliithaide tõotuste osas nii naiivne oli, et uskus, et viimaste esimeseks ja ihaldusväärseimaks valikuks saab, tänases julgeolekupoliitilises olukorras olema valitsusliit EKRE-ga. Teisalt tundub end vabatahtlikult opositsiooni mängimine poliitilise harakirina.

Olgu kuidas oli. Keskerakonna eri leeride – Kõlvarti leer, Ratase leer, Tartu seltskond – omavahelisest mõõduvõtmisest kuuleme me lähiajal palju enam kui viimase viie aasta jooksul kokku. Ratase meeskond ja praegune juhtkond peavad eelseisvatel valimistel veenvalt näitama, et opositsiooni minek oli strateegiliselt igati mõistlik valik. Partei valimistulemus peab olema vähemalt sama hea kui 2019. aastal või paremgi. Kui aga see gambiit ei õnnestu, siis on Ratase meeskonnal aeg seista silmitsi teiste tõsiseltvõetavate juhukandidaatidega ning võimalik, et esmakordselt saab üks Eesti suurparteidest endale venekeelsest kogukonnast tuleva juhi.    

Toimetaja: Mirjam Mäekivi

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: