Saare Kaluri kolhoos pakkus oma hiilgeaegadel tööd enam kui poolele tuhandele Saaremaa meremehele nii ookeanilaevadel kui ka kohaliku Balti mere laevastikus. Hinnanguliselt on aga praeguseks Saaremaal kalalaevadega seotud meremehi alles jäänud kümme korda vähem ehk ainult suurusjärgus poolsada.

Aga need kunagised merekarud said nädalavahetusel üle aastate taas esimest korda kokku, et kunagisi seiklusi meenutada.

"Kui ikkagi algul Põhjameres ja Norra meres püük toimus, kui olid pikad tormipäevad, kuidas siis aega mööda saadeti? Kaardimänguga ja vanade filmide vaatamisega. Need olid sellised ajad. Me olime ikkagi siis noored ja elu oli selline ja me olime omale valinud sellise elukutse ja ei tundunud ka see seitsme kuu pikkune merereis midagi võimatut," rääkis kapten Rein Sepp.

Merekirjanik Lembit Uustulnd on oma neljas mereromaanis just nende meeste kunagisi seiklusi ja läbielamisi kirjeldanud.

"Ma tean, et ma pidin siia tulema, sest kõik mu kirjandusteoste kangelased jalutavad kõik siin täna ringi. Ja kuidas sa siis ei tule! Eks diktofon oleks võinud olla ka kaasas, aga eks ma katsun ise kõrvad ripakile lasta. Eks rasvasemad jutud jäävad ikka sinna, kus nad on räägitud. Aga on ka palju sellist merefolkloori, mis rändab suust suhu maa peal ringi ja pärast muudab ennast ootamatul kujul ja jõuab sinuni hoopis teistpidi. Nii, et päris huvitav on," rääkis kapten Uustulnd.

Esmasel kokkusaamisel on ka tulemused  – et sellele järgnevad nii teine kui ka kolmas kokkutulek ja et meeste kaasa võetud kunagistest merel tehtud mustvalgetest merefotodest antakse välja ühine kalurikolhoosi Saare Kaluri merekarude fotoalbum.