Viimati olime Mõkolajivis suve alguses. Selle aja jooksul on linna ilmunud rohkelt uusi purustusi. Näiteks see kaubanduskeskus ja kortermaja said pihta umbes kuu aega tagasi. Praeguseks on aga olukord hakanud muutuma.

Mõkolajivi oblasti administratsiooni juht Vitali Kim rääkis viimase kolme ööpäeva jooksul pole raketirünnakuid olnud. "Enne seda oli kaks päeva järjest pommitamist, sellele omakorda eelnes paar päeva vaikust. Olukord hakkas
tasapisi paranema tänu meie sõjaväelaste tublile tööle," ütles Kim.

"Viimase kolme ööpäeva jooksul pole raketirünnakuid olnud. Enne seda oli kaks päeva järjest pommitamist, sellele omakorda eelnes paar päeva vaikust. Olukord hakkas tasapisi paranema tänu meie sõjaväelaste tublile tööle. Nad mitte ainult ei ründa, vaid hävitavad ka nende raketikomplekse. Õnneks on meil nüüd relvastus, mille tuli nendeni ulatub," rääkis Kim.

"Praegu on natuke rahulikumaks läinud, kuid õhuhäiret on üha sagedamini kuulda. Pommitatakse vähem, sest meie väed tõrjuvad neid eemale. Aga hirm jääb," rääkis linnakodanik Oksana.

Kannatada saavad peamiselt linna magalarajoonid, ja seda tugevalt. Rohkem kui pool aastat kestnud sõja jooksul on surma saanud üle 130 Mõkolajivi tsiviilelaniku ja üle 650 on saanud haavata. Kannatada saab ka tsiviilinfrastruktuur näiteks, ülikoolid ja tehnikumid.

"Võib-olla tehnikumis olid sõjaväelased, aga me ei tea seda. Ilmselt keegi andis vihje. Loomulikult on ka siin selliseid kaabakaid," ütles Nadežda.

Enne sõda elas Valentina väikeses Rubižne linnas Luhanski oblastis. Ta ei jõudnud põgeneda ja jäi Vene okupatsiooni alla. Tagasi Ukrainasse oma tütre juurde jõudis Valentina lõpuks läbi Venemaa ja Eesti. "Me sõitsime läbi Venemaa, läbi okupeeritud territooriumi. Mõtlesin, et Eestist on mul lihtsam tagasi Ukrainasse tulla," rääkis Valentina. "Kui ma kodust lahkusin, oli Rubižne juba okupeeritud. Me ületasime Venemaa piiri, kolm päeva sõitsime Peterburini ja sealt juba Tallinna," rääkis ta.