20 aastat medaleid kujundanud graafiline disainer Priit Verlin oli koroonapandeemia alguses kindel, et vähemalt mõneks ajaks jääb ta tööta, aga kuigi suured spordiüritused pandi pausile, vähenes tellimuste arv vaid 15 protsenti.

"Ehmatas ära küll alguses, et mis nüüd saama hakkab, aga üllatus, tuli välja uus trend – inimesed hakkasid tegelema virtuaaljooksuga. Mindi metsa, pandi kell käima, anti teada /.../ ja hiljem tuli siis postiga medal. Medal on oluline," rääkis Verlin.

Et medal on oluline, näitab ka Tallinna sügisjooksu koroonaaegne kogemus, kui virtuaaljooksul osalejatel oli võimalik medalist loobuda. Seda ei tahtnud vaid üksikud.

Käesoleval nädalavahetusel toimunud jooksule telliti 15 000 medalit ja selle said kõik osalejad, olgu siis tegu maratonijooksjaga või jalutajaga, kes pärast kümne kilomeetri läbimist nahkagi märjaks ei saanud.

Tallinna sügisjooksu korraldaja Mati Lilliallik möönis, et medalite lausjagamine on nende väärtust devalveerinud.

"Kindla peale ta võib olla sellist sportlikku saavutust pisendav, aga meil on ju ka distantsiti täiesti erinevad medalid. Mida raskem pingutus nagu maratonijooks, nendel on eriline kaaluga medal ja kui on lastejooksud, siis on selline naljanumber," rääkis ta.

"Siin tuleb läbi arutada, kuidas mõistlik, optimaalne oleks. See on igivana probleem, meil ju praegu koolides sportliku pingutuse eest justkui hindeid ei tohiks panna. Aga kas see on nüüd õige või vale, kes seda võtab kinni," lisas Lilliallik.

Spordipsühholoogia konsultandi Elina Kivinuki sõnul ei saa inimeste medaliihalust pahaks panna, sest vajadus välise tunnustuse järgi on inimestele hästi loomuomane.

"Ma arvan, et see on hästi suur märk sellest, et inimestel on tunnustust tarvis. Mida me spordipsühholoogiast teame, et sellised välised motivaatorid ei toimi pikaajaliselt. Kontrollküsimus jooksjale või spordivõistlusel osalejale võiks olla see, et kui vahetult enne lõppu selgub, et medalid on kuskil tollilaos kinni ja ajavõtusüsteem ei tööta, siis mis seal on, mis pakub rõõmu mulle," kommenteeris Kivinukk.

Kapi küljes rippuvatest medalitest on psühholoogi sõnul olulisem tegeleda sisemise motivatsiooni leidmise ja eesmärkide püstitamisega.

Tunnustusevajaduse juured ulatuvad tagasi lapsepõlve ja Kivinuki sõnul ei ole pikas perspektiivis mõistlik laste- ja noortespordis levinud komme tunnustada vaid osavõtu eest.

"Tegelikult tuleb märgata, et laps on pingutanud, noor on pingutanud, ta on teinud töö, ta on parem, ta on täna parem kui oli eile või on vähemalt võtnud oma jõuvarud kokku. Seda tuleb tegelikult tunnustada ja märgata," ütles Kivinukk.

Psühholoogi sõnul on omaette probleem, et Eestis on kombeks anda tagasisidet väga üheülbaliste märkidena, olgu selleks siis hinne koolis või medal rahvaspordiüritusel.

"See tegelikult ei ole tagasiside, see on lihtsalt kommentaar sellele saavutusele. Tagasiside on vestlus, mis aitab inimesel saada paremaks, selles oskuses meil kõvasti arenguruumi," ütles Kivinukk.

Aga mida arvavad rahvaspordiürituste medalisajust värsked auraha saajad ise?

"Oluline on kes ja mis riietes. Kui on ikka rahvajooks, siis rahvariietes," ütles kümnekilomeetrise jooksudistantsi läbinud Viktor.

"Ta on lihtsalt ilus meene, mälestus. Ma arvan, et mul oli vist 2014, 2015, kui ma esimest korda käisin," ütles kümnekilomeetrise kepikõnnidistantsi läbinud Maire. "Päris esimestel aastatel minu meelest ei jagatud kõigile medaleid," lisas ta.

"Minu arvates on see õige, ta on ikkagi motivatsioon ja eriti lastele. Ta on ikkagi tunnustus. Ma võin ju printida omale selle tunnistuse, aga see pole see, medal on see, mida saab näpuga katsuda," ütles 19 korda sügisjooksul osalenud Aivo.