Kitsas ja käänuline Neeme tänav Kopli lahe ääres on üks looduskaunemaid paiku pealinnas. Ühelt poolt peidab Paljassaare hoiuala serval asuv rajoon kümneid kaitse all olevaid linnuliike, teisalt on seal tugev ajalooline pärand. Nii Eesti vabariigi kui ka Nõukogude võimu ajal asus seal Kopli piirivalvekordon ja radarijaam.

Kui Eesti riik 1992. aastal kordoni ala uuesti üle võttis, kolisid seal asuvatesse pisikestesse eramutesse äsja taastatud piirivalve esimesed ohvitserid. Esimesse majja seadis end sisse Kopli kordoni pealikuks määratud Ago Aalde. Teise majja kolis Balti keti üks organiseerijaid ning pöördelistel aegadel kodukaitse turvateenistusse kuulunud Peeter Klausen, kellest selleks hetkeks oli saanud Eesti Mereväebaasi juht. Kolmandasse majja kolisid abikaasad Sirje ja Kullervo Virunurm, kes mõlemad olid piirivalveameti teenistujad.

Ehkki tuul vilises elutoas ka siis, kui aknad kinni, ja vähemalt kord viie aasta jooksul tungis meri põlvist saati tuppa, oli see siiski oma kodu, mida pered aja jooksul pidevalt kõpitsesid, täpselt nii nagu rahakott lubas.

"Oli vaja kaevata elektrijuhtmestiku jaoks kraavi, tehti ära. Vesi tehti ära, kanalisatsioon, me oleme kõik teinud seda oma jõududega," ütles Klausen.

"Ago sai palka ja ta pani kogu aeg raha kõrvale, et see osa on meil elamiseks vajalik ja selle osa paneme maja jaoks kõrvale. Kuust kuusse, kuni viimase ajani suurem osa säästudest läks meil siia. Me ei küsinud mitte kelleltki abi, sest me tegime seda iseenda jaoks," rääkis Ago Aalde abikaasa Svetlana.

Algusest peale oli kokkulepe, et piirivalvurid saavad formaalselt tööandja eluruumidena kirjas majad erastada. 1990. aastatel antigi erastamistaotlused sisse. Kusjuures initsiatiiv selleks tuli meeste sõnul piirivalve juhtkonnalt.

"Erastamisprotsess käis, avaldused olid antud. Kõik asi käis nii nagu seaduses ette nähtud," ütles Aalde, kelle sõnul oli üheselt paigas, et temast saab maja omanik.

"See on olnud pikk protsess ja nagu me ka kirjavahetustest loeme, need piirivalvurid on olnud väga kannatlikud. Neid kirjavahetusi on kümneid. Kohtumisi on olnud väga palju ja nad ootavad vastust, sest neile on kogu aeg antud lubadust, et kohe teeme," selgitas Põhja-Tallinna linnaosavanem Manuela Pihlap.

Nii siseministeerium kui ka Tallinna linnavalitsus möönavad, et lubadus oli majad just neile peredele erastada. Näiteks lisati kindlustunde pakkumiseks toonastesse üürilepingutesse isegi punkt, et neid ei saa majast välja tõsta samaväärset eluruumi vastu pakkumata. Ometi ei saanud erastamisest kuidagi asja, mis oli seda kummalisem, et mitme naabruskonna maja puhul tehti see samadel alustel ära.

Üks 1990. aastatele iseloomulik probleem oli, et rida tähtsaid pabereid läks lihtsalt kaotsi.

"Arhiivist läksid kaduma, kõikide kolme avalduse esitanu paberid, avaldused," ütles Ago Aalde.

"Aga me leidsime selle arhivaari üles, kes sel ajal oli ja tema mäletas. Miks ta mäletas? Sel ajal väga suur piirkonnaülem sekkus, et kiiresti saaks need asjad korda. Ja need asjad said korda ja ta sellepärast mäletas, et mina isiklikult kirjutasin välja. Ta andis meile selle kohta paberi, mis paberite seas on olemas," rääkis Aalde.

Krunt kanti erastamisele mittekuuluvate kinnistute nimekirja

Murdepunkt oli, kui suur hulk riigi vara, sealhulgas Neeme tänava krunt taheti anda Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi ehk RKAS-i bilanssi. Sellele eelnevast kirjavahetusest on selgelt näha, et kogu aeg oli kaasas klausel: majad elanikele erastada.

Põhja-Tallinna tänane linnaosavanem Manuela Pihlap on loo endale tagantjärele üksipulgi selgeks teinud ja kinnitab, et tahe erastada oli sisuliselt kõigi poolt olemas.

"Tallinna linn tegi toona seepeale riigile ettepaneku, et moodustatakse kolm kinnistut nende hoonetega ja need antakse Tallinna linnale üle tingimusel, et Tallinna linn võõrandab need erastamishinnaga nendele inimestele. Sellest toona riik loobus. Ja siis tegelikult siseministeerium tegi sellesama ettepaneku Riigi Kinnisvarale, et annab üle kogu selle kinnistu tingimusel, et võõrandatakse need hooned nendele inimestele ning seal olev kordon pannakse oksjonile," kirjeldas Pihlap.

Näiteks mais 2010 kinnitas ministeeriumi kantsler Märt Kraft, et maatükk antakse RKAS-ile tingimusel, et viimane jagab kinnistu neljaks ning müüb igale piirivalvurile nende maatüki erastamishinnaga ehk väga soodsalt. Veel aasta hiljem, augustis 2011 selgitas halduse asekantsler Merle Küngas kirjas, et protsess on veninud seoses omandireformi lõpule viimisega, aga lubas, et "siseministeerium teeb kõik selleks, et nimetatud protsess saab lõpule viidud 2011. aasta lõpuks". Elanikud uskusid, et kõik on kontrolli all.

Tagantjärele selgus, et ametnike sõnad olid üks, aga teod midagi muud. 2011. aasta lõpus avastati, et ministeerium kandis Neeme tänava maalapi erastamisele mittekuuluvate kinnistute nimekirja. Elanikud vaidlustasid selle kohtus ja järgnes esimene selge tagasilöök.

Pärast pikka protsessi leidis kohus, et mitme 1990. aastatel tehtud vormistusvea ja puuduse tõttu ei saa riik maju inimestele otse erastada ega ole ka kohustust müüa odavama hinna eest. Ministeeriumi jaoks oli olukord pikantne – ühtpidi olid nad andnud peredele aastaid lootust ja lubadusi, aga nüüd selgus, et ilmaasjata.

"See on arusaamatu ja tegelikult kogu selle juhtumi põhiküsimus. Miks jäi see erastamine seisma? Sellele Tallinna linnal ei ole vastuseid, me oleme seda korduvalt küsinud, nii et seda tõde tahaks teada nii avalikkus kui ka need inimesed," kommenteeris Pihlap.

"Kui ma pean täiesti ausalt vastama, siis ma ei tea seda. Ma ei tea, miks need asjad nii kaua venisid. Miks juba varem ei tehtud seda otsust," ütles siseministeeriumi õigusosakonna juhataja Jaana-Helen Luik.

Kui 15-hektariline krunt, mille koosseisus olid ka kolme pere kasutuses eramud, 27. detsembril 2013 lõpuks ametlikult RKAS-i valdusesse läks, ei kaasnenud sellega mingeid lisatingimusi ehk ligi 20 aastat erineval moel antud lubadused läksid kaotsi.

Tagantjärele tunnistab siseministeeriumi õigusosakonna juhataja Jaana-Helen Luik, et nad võisid olla liiga naiivsed.

"Notariaalsetesse lepingutesse, mille me oleme RKAS-ile üle andnud, me pole niisuguseid tingimusi seadnud. Riigi ootus on Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsile edastatud teistusuguste otsustega," ütles Luik, kelle sõnul loodeti, et RKAS-is peetakse lubadustest kinni.

"Nad on ju meie partnerid. /.../ Ma loodan, et RKAS-il on sellele mõistlik põhjendus ja ka lahendus olemas," ütles ta.

RKAS ei pea varasemaid lubadusi endale juriidiliselt siduvaks

RKAS vastas "Pealtnägijale" kirjalikult. "/.../ Meil on keeruline kommenteerida varasemaid kokkuleppeid või lubadusi, aga lepingus pole märkeid piirangute või kitsenduste kohta, sh viidet, et üürnikel oleks õigustatud ootus vara võõrandamisele. Lisaks nagu nähtub kohtuotsusest, siis ei saanud elanikel olla ootusi soodustingimustega tehinguks ei õiguslikel ega muudel alustel. Peab mõistma, et riigi vara ei saa ilma õigusliku aluseta lihtsalt ära anda või kinkida. See pole pelgalt juriidiline, vaid ka põhimõtteline küsimus," selgitas RKAS-i kommunikatsioonijuht Annely Jõgeva.

Ehk lühidalt on asutuste seisukoht tagantjärele, et isegi kui mingeid lubadusi aastate jooksul riigi poolt anti, ei ole need juriidiliselt siduvad RKAS-ile, kuna lepingusse neid lubadusi ei kirjutatud.

"Loomulikult mul süda valutab nende inimeste pärast, sest need on ju meie endised teenistujad ja nad on väga olulised inimesed meie jaoks, aga otsida siit mingit ametnike pahatahtlikkust või et riik on kuri või riik on jätnud midagi tegemata, siis ma ei saa sellega nõustuda," ütles Luik.

"Võib-olla laua taga tunduvadki asjad lihtsamad. Kui sa kohtud inimestega, kui sa süvened päriselt ellu, siis need asjad ei ole nii lihtsasti käsitletavad. Seepärast ma loodangi, et on säilinud inimlikkus ühelt poolt ja teiselt poolt riigi väärikus. Et ikkagi, kui me aastaid /.../ lõime seda õigustatud ootust ja kindlustunnet, siis me ei saa seda üleöö ära võtta," kommenteeris Pihlap.

"Ma arvan, et see on meie oma (kodu), sest siin iga sentimeeter on meie kätetöö. Juriidilisest küljest ma saan ka aru, et me olime kogu aeg sellised piiri peal, et kohe-kohe algavad mingid protsessid siin, aga lootus oli alati meil siin, meil ei ole ilmaasjata see dokumentide virn, me ei tegelenud sellega ilmaasjata," rääkis Svetlana Aalde.

RKAS müüs kinnistu enampakkumisel

On selge, et majad asuvad kuldaväärt piirkonnas, millel suur arenduspotentsiaal. Ühelt poolt keeldus RKAS pensionil piirivalvuritele maju erastamast, teisalt koostas riigifirma krundile uue detailplaneeringu, mis nägi ette kinnistu tükeldamist ja nende kodude kohale kuut eramaja 36 parkimiskohaga. Kui plaan 2020. aastal ilmsiks tuli, tekitas see kohalikes protesti ja selle vastu koguti allkirju.

"Kogu selle detailplaneeringu menetlemise ajal olid kohalikud elanikud kontaktis nii linnaosavalitsusega kui ka pöördusid ise Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi poole. Minule teadaolevalt toimus neil ka kohtumine, kus nad soovisid saada vastust küsimustele, mis saab pärast detailplaneeringu kehtestamist nendest. Mitte ühtegi vastust tegelikult minule teadaolevalt nad ei saanud," rääkis Pihlap.

"Selliseid momente, kus meile uksed avaneksid ja oleks meiega räägitud, ei olnud. Me oleme paljude uste taga koputanud, paljude aastate vältel ma olen endale esitanud küsimuse: kuidas võib niimoodi inimestega käituda," ütles Svetlana Aalde.

Vastuseisu tõttu ei läbinud RKAS-i projekt linna koostkõlastusringi ja esialgu tunduski, et lahing on võidetud: pered elavad majades edasi ja maksavad RKAS-ile üüri. Vahepeal lahkusid taevastele radadele kolmanda maja elanikud ehk perekond Virunurm.

Tänavu kevadel tabas peresid uus löök.

"Töökaaslane tuli mu juurde eelmisel nädalal, et "kuule, Ago, kas see mitte sinu elamine pole, ma praegu ERR-i uudistest leidsin sellises uudise". Löön lahti, et Neeme 50 krunt koos seal asuvate hoonetega pannakses oksjonile," kirjeldas Ago Aalde.

"Kui ma lugesin seda teadet, Ago tõlkis mulle seda tükikest, siis ma ei suutnud seda taluda. See koht oli lihtsalt minu süda, minu lapsed, minu pere. Mul on raske rääkida," ütles Svetlana Aalde.

Septembri viimastel nädalatel toimuski avalik enampakkumine, mille 1,2 miljoni euroga võitis tuntud kinnisvaraarendaja Toonart Rääskile kuuluv ettevõte Landeste AS.

Elanikel on välja kolimiseks aega jõuludeni

Ühelt poolt ei andnud RKAS allüürnikele oksjoni toimumisest isegi ette teada, aga teine šokk oli, kui vaid loetud tunnid pärast tulemuste väljakuulutamist ilmus hoovi maatüki uue omaniku esindaja.

"Üks suvaline võõras mees ütleb hoovi peal, et ma nüüd ostsin teid ära ja kolme kuu pärast te olete siit läinud," meenutas Peeter Klauseni abikaasa Mari Altement

"Võib-olla oleks pidanud survestama ikkagi Riigi Kinnisvara rohkem ja varem. Aga kõik nagu toimis, ei olnud nagu otseselt põhjust neid ka tagant kiirustada. Ja ei olnud ka seda hirmu, et päris nii tagaselja tehakse, lihtsalt müüakse sind maha," kommenteeris Altement.

"See tundub uskumatu, aga kuidagi oleme me oma riigis täna sellesse punkti jõudnud. Tegelikult oleks Riigi Kinnisvara saanud teha oksjoni ja panna selle osa kinnistust, kus ei ole inimesi ehk omanik saab kinnistu jagada, ja võinud tõepoolest müüa kinnistu ilma inimesteta. Täna müüdi inimestega koos maha," rääkis Pihlap.

Selle nädala alguse seis on järgmine: oksjon toimus, aga tehingut pole veel ametlikult vormistatud. Uus omanik on siiski etteruttavalt öelnud, et soovib perede lahkumist hiljemalt jõuludeks. Millised plaanid tal krundiga edasi on, ta ei ava.

Kokkuvõttes – juriidiliselt on asi korrektne, teisalt tekib kas või inimlikult küsimus, kui palju maksab riigiametnike lubadus, mida inimestele aastakümneid ja korduvalt anti.

"See on midagi arusaamatut, see on sigadus, see on täielik arrogantsus, ükskõiksus, tundetus," ütles Ago Aalde.

"Ta ongi nii hirmus, et sa ei oskagi midagi mõelda. Avalikult üüriturult midagi üürida, aga tänapäeva hindade juures. Ja üüriturul ei olegi ju pakkumisi eriti nagu on teada. Ja hinnad, tavainimene siiski ei ole võimeline seda üürima. Ja teiseks, kolida kodust, kus sa oled olnud. See on siiski meie kodu. Sa oled eluaeg töötanud, vaeva näinud, teeninud sedasama Eesti riiki ja siis ühel päeval öeldakse, et sul ei olegi mitte midagi. See on kohutavalt valus," rääkis Altement.

"Mul ei ole isegi mõtteid, kuidas planeerida, mul pole mõtteid, mul on valu. Kuidas planeerida? Mul on isegi hirmus mõelda sellele, aga paraku on see ainus asi, mis meil on. Ma praegusel hetkel isegi ei saa aru, kuhu ma kogu selle vara ja asjad panen. Kas ma pean tõesti tule otsa panema või? Ma püüan end vaos hoida, ma ei mõtle enam jõuludele, uuele aastale. /.../ Need asjad on väga kaugel, aga see kõik, mis tuleb, väga lähedal," rääkis Svetlana Aalde.

"Ma ei oleks uskunud seda oma eluski. Mul ei olnud sellist tunnetki kunagi, kui ma selle elamise sain, et nüüd ühel heal päeval mul teda enam ei ole. Sest minul ei ole ju kusagile minna. Ma olen juba aastates mees. Otsida endale uut elamist, ma ei kujuta ette seda," ütles Peeter Klausen.