Nagu teisteski religioonides on ka budismis omad koolkonnad ja erinevused: kui näiteks maailma suurima budistliku kogukonnaga Hiinas on naiste pühitsemine lubatud, siis suuruselt teise kogukonnaga Tais trotsib käputäis naisi enda sõnul religiooni šovinismi ja tabusid, et jõuda valgustatuseni.

43-aastane Anne Lertpanyawai elab Tai pealinnas Bangkokis ja on edukas kindlustusmaakler, kuid koroonaaeg pani ta elu üle järele mõtlema.

"Sa ärkad iga päev kell 5.30, teed endale meiki, paned riidesse, lahkud kodust, sõidad tööle ja oled kellast kellani tööl. Olles aastaid niimoodi elanud, hakkasin ma mõtlema, et milline on järgmine peatükk või järgmine seiklus minu elus?" selgitas ta.

Pealinnast sadakond kilomeetrit läänes asuvas Ratchaburi provintsis elab Achara Ratanakasin, kes jäi kaheksa aastat tagasi ootamatult üksi, kui austraallasest abikaasat Tomi tabas südamerabandus.

"Kui ma ta kaotasin, siis ma leinasin ja kannatasin ning hakkasin selle leevendamiseks palvetama," ütles ta.

60-aastane lesk, kes peab üksi suurt maamajapidamist ja kelle lapsed on täiskasvanud, ning edukas karjäärinaine Bangkokist, kes küll õnnelikult abielus, aga lasteta, jõudsid eri teid pidi sama tulemuseni – mõlemad otsustasid katsetada kloostrielu. Kusjuures, kui Anne kavatseb jääda noviitsi staatusesse, siis Achara soovib saada täieõiguslikuks nunnaks ehk bhikkhuni'ks.

"Tahan saada bhikkhuni'ks, sest ma tunnen, et ma olen elust tüdinenud. Ma ei pea selle all silmas seda, et ma tahaksin elust loobuda, aga mul on olnud hea elu ja ma olen elust rõõmu tundnud, kuid vahel on mul pärast abikaasa kaotamist väga valus," selgitas Achara.

Ligi 70 miljoni elanikuga Tais domineerib Theravada budism, mis – erinevalt näiteks Hiinas ja Vietnamis viljeletavast Mahayana voolust – ei tunnista nunnasid. Doktriini kohaselt on see sisuliselt ketserlus ja safranpunaseid ürpe on alati kandnud mehed.

"Munkadele kehtivad seadused ei tunnista neid, neid ei saa nunnaks pühitseda. Nende pühitsemine oleks solvang või koguni Buddha solvamine," rääkis vanemmunk Phra Thamkittimetee.

Kuid kaks naist on otsustanud eirata kirikupeade käske ja kohalikke traditsioone. Anne jätab kontoris hüvasti töökaaslastega ja läheb enne kloostrisse kolimist perekonnaga pidulikule lõunasöögile. Et poeglaps siirdub mingiks ajaks kloostrisse, on vägagi levinud, sest toob uskumuse kohaselt kogu perele pikema ja õnnelikuma elu. Anne'i pere tunnistab, et otsus tekitab vastakaid tundeid.

"Ma ei teadnudki, et nunnad olemas on. Olen ainult munki näinud," ütles Anne'i ema.

"Alguses olin üllatunud ja šokis. Küsisin temalt, kui kauaks ta end pühitseda laseb? Kui ta ütles, et see on lühiajaline, siis lubasin tal seda teha," sõnas Anne'i abikaasa.

Acharal on enne teadmata ajaks lahkumist kodufarmis kõvasti toimetamist. Buddha pühakirja järgi ei tohi munk tappa ühtegi elusolendit, sealhulgas putukaid, seega see on viimane kord, kui ta niimoodi tööd teha saab.

"Armastan seda paika ja küsisin endalt, kuidas ma saan lahkuda selle juurest, mida ma armastan. Kõige raskem ongi loobuda sellest, mis sul olemas on, ja minna kuhugi, kus sul pole midagi. Buddha on aga öelnud, et mungaks saades elad kerjusena ning ma arvan, et ootan oma uut elu suure põnevusega. Olen selleks valmis," rääkis ta.

Kui üks isepäine usutegelane 1920. aastate lõpus oma kaks tütart nunnaks pühitses, heideti nad kirikust välja, pandi lisaks vangi ja usuline ülemkogu Sangha andis välja ühemõttelise käsu, mis keelas Tai munkadel naisi pühitseda.

Ehkki keeld kehtib tegelikult siiani, enam kedagi selle trotsimise eest vangi ei heideta.

Selle revolutsiooni eestvedaja on Dhammananda Bhikkuni, kes oli esimene Theravada nunnaks pühitsetud Tai naine. Tseremoonia toimus Sri Lankal aastal 2003 ja praegu juhib abtiss Nakhom Pathomi provintsis naiskloostrit.

"Kui te uurite budismi ajalugu, siis oli ka Buddha vastu asjadele, millega ta ei nõustunud. Ta loobus ühiskondlikust struktuurist. See oli nii võimas liigutus. Ta lubas ka naistel pühitsetud saada. See oli võimas liigutus ja selles peitubki budismi ilu," ütles Dhammananda Bhikkuni.

Eelmises elus kandis ta nime Chatsumarn Kabilsingh ja oli õnnelikult abielus usu- ja filosoofiaprofessor ning kohalik telepersoon.

50. eluaastates tegi kolme täiskasvanud poja ema kannapöörde ja nimetab seda elu tähendusrikkamaks otsuseks, kuigi algul pälvis samm meedias kõva kriitikat.

"Tegu on täielikult meeste kontrolli all oleva süsteemiga. Tai budismi varjutab kohalikule kultuurile omane arusaam, et naised on meestest madalamad nii sotsiaalselt kui ka spirituaalselt," kommenteeris ajakirjanik Sanitsuda Ekachai.

Enda sõnul kardavad mungad kiusatusi, mida naiste liitumine kaasa tooks.

Usuküsimustele spetsialiseerunud ajakirjaniku sõnul pole küsimus ainult vagaduses ja kinnistunud soorollides, vaid ka rahas. Tais on umbes 240 000 munka ja naisi nende seas hetkel vaid mõnisada, kuid nende arv kasvab. Tema hinnangul kardab nn poiste klubi, et toetused, mida valitsus siiani ainult neile jagas, jäävad lahjemaks.

Anne ja Achara liituvad just Dhammananda Bhikkuni kloostriga, kelle eeskuju näitab nende sõnul, et ka naine võib olla vägev spirituaalne juht.

Tseremoonia algab sellega, et naised paluvad kohale tulnud lähedastelt andestust. Juuksed lõigatakse maha ja pea aetakse paljaks, sümboliseerimaks egost ja omandist loobumist. Viimase tõotusega pühendavad noviitsid end Buddha õpetuste alalhoidmisele ja saavad matriarhilt õiguse kanda safranitooni ürpi.

Anne jääb kloostrisse mõneks nädalaks ja naaseb seejärel koju. Achara on võtnud sihiks saada täieõiguslikuks nunnaks nagu Dhammananda, milleks ta peab reisima Sri Lankale.

Järgmisel koidikul osalevad kõik noviitsid riigi ühes tähtsamas ja pühamas traditsioonis, kus Theravada mungad teevad almuste kogumise ringkäiku, et toidu eest inimesi õnnistada.

Asjaosaliste sõnul on see vaikne revolutsioon.