Kordame üle mõned momendid, mida ühe kinnisvara kinkelepingu puhul peab  arvestama.

Kindlasti peab taolist oma vara kinkimise otsust väga põhjalikult kaaluma. Notarid tunnetavad alati ohtu juhul, kui inimene kingib ära oma kodu ehk maja, kus ta elab. Seda isegi siis, kui kodu tahetakse kinkelepinguga anda oma lastele või lastelastele. Miks nii? Sest see on ikkagi ju kinkija kodu – päris oma koht, mille omanikuks saab nüüd teine isik.

Juhul, kui kingitakse tühja maad või suvekodu, mis ei ole inimese alaline elukoht, siis on ka riskid notari silmade läbi vaadatuna inimese jaoks väiksemad. Sest inimene, reeglina eakas, ei riski oma kodu kaotusega.

Notari kohus on taoliste tehingute puhul alati selgitada alternatiive: ennekõike siis seda, millised võiksid olla kinkelepingu alternatiivid. Parim neist on teha testament. Sest testament jõustub siis, kui inimene sureb ning tema vara omandiõigus läheb üle just sellele, kellele lahkunu on tahtnud seda pärast oma surma jätta. Nii saab inimene oma elupäevade lõpuni olla rahus oma kodu omanik.

Niisiis kindlustab eakas testamenti tehes selle, et teda ei tõsta keegi enneaegselt lageda taeva alla.

Täpselt. Testament annab ka võimaluse juhul, kui asjalood mingil põhjusel muutuvad, see dokument ümber teha. Sest testamendi muutmiseks või tühistamiseks ei ole sul vaja ka eraldi selle inimese nõusolekut, kelle kasuks on testament tehtud. Nii hoiab inimene ikkagi nii-öelda mängukaardid enda käes ka juhul, kui ta näeb, et esialgselt pärijaks plaanitu pärandust ei väärigi.

Kinkelepingu puhul on aga see olukord hoopis teistsugune. Sest kinkelepingu puhul kirjutad sa kogu oma vara ju koheselt teise inimese nimele. Sellest teisest saab sinu vara omanik! Ja kuigi, võib-olla, on lepingus fikseeritud ka see, et sa võid seal kohas veel oma elupäevade lõpuni elada, siis enam ei ole tegemist sinu kinnisvaraga ja seda kinnisvara sa enam tagasi võtta nii lihtsalt ei saa. Ehk et kinkelepingu tühistamine on oluliselt keerulisem kui notari juures testamendi muutmine või tühistamine.

Palju on kinkelepingute puhul räägitud võimalusest kinkelepingust taganeda. Tõsi, kinkelepingust võib seaduse järgi taganeda ühe aasta jooksul juhul, kui midagi juhtub. Näiteks "ei täideta kinkelepingu tingimusi või kui kingisaaja näitab sinu vastu üles jämedat tänamatust" ja siin paneb seadusandja punkti. Ta ei defineeri rohkem ja jätab lahti seletamata selle, mis asi on see "jäme tänamatuse" ja see võibki olla iga inimese jaoks väga erinev. Näiteks sisetunne, emotsioon, füüsiline vägivald või verbaalne vägivald.

See "jäme tänamatus" ongi inimeste jaoks erinev ja kohtupraktika on neid kaasusi siin lahendanud, mingid kogemused on olemas. Kuid – selleks, et oma kingitud kodu tagasi nõuda ja kinkelepingust taganeda, ei piisa enam lihtsalt notari juurde minekust. Ja siin ongi see suurim erinevus testamendiga seoses ehk tõeline oht. Eksivad need, kes usuvad, et kinkelepingust saab taganeda või seda nii-öelda üles öelda ja et seejärel annabki notar mulle selle korteri või maja tagasi, teeb registrisse kanded ja elu läheb jälle edasi nagu varem. Nii see kindlasti ei ole!

Kinkelepingust taganemine tähendab üksnes õigust nõuda seda, et kingisaaja mulle kingituse tagasi annaks. Notar ei tee registrikande parandusi, ta ei kirjuta eelmist omanikku registris taas omanikuna sisse. Ta vormistab üksnes nõudeõiguse, kus on kirjas näiteks "sa oled olnud minu vastu halb" või "sa oled mulle teinud takistusi sees elamise osas, oled lukud ära vahetanud" ja nii edasi kuni selleni, et notarina olen fikseerinud seda, et maakodu ära kinkinud inimene jätab endale õiguse teha seal küttepuid.

Kui taganemise alused on fikseeritud, siis peab ka lepingu teine osapool tulema notari juurde ning vormistama tagasiandmise lepingu. Juhul, kui teine pool ei tule notari juurde kingitust tagasi andma, siis peab pöörduma nõudega kohtusse. Kohtukivid jahvatavad kaua: hinnatakse kaasust, kas tingimus täideti või ei täidetud, kas oli "jäme tänamatus" või mitte. Kohus kasutab ka mingisuguseid keelumärke selleks, et kingitud varaga ei tehtakse vahepeal mingeid muid tehinguid. Ning alles siis võib juhtuda, et kinkija saab oma kodu lõpuks tagasi. Kuid testamendi tühistamine olnuks hulga lihtsam.

Niisiis – kui inimesed on kuulnud, et kinkelepingust saab taganeda, siis tegelikkuses on ühekordse visiidi asemel pikk ja keeruline protsess.

Lühidalt seletuseks: miks algselt kinkeleping kui selline üldse on loodud?

Kinkelepingu olemus ongi see, et inimene tahab teisele rõõmu ju valmistada ja tahab talle teha näiteks kingitust täisealiseks saamise või abiellumise puhul. Notaritena me näeme praktikas ka selliseid kingitusi, kus tahetaksegi mingi tähtsa sündmuse puhul teisele midagi anda – näiteks maad –, et noor saaks omale sinna kodu ehitada. Neid tehinguid on küll ja küll.

Enamus kinkelepinguid ongi eesmärgipärased ja notariga vestluse järel on nii mõnigi ka testamendi kasuks otsustanud. Kuid notar ei saa keelduda tehingust juhul, kui inimene on otsustanud kinkida. Notar saab ainult nõustada, et inimene ei teeks endale kahjulikke tehinguid.

Meie jaoks on kõige suurem vastutus see, kui inimene hakkab oma kodu ära kinkima. Siis tuleb olla tähelepanelik, soovitada lisatingimusi ja kinnistusraamatusse eraldi kandeid. Sest kui neid tehtud ei ole, siis võibki juhtuda, et uus omanik saab kingiks antud korteri või maja või kinnistu maha müüa, isegi pantida. Ja heatahtlikkuse tasu on see, et sul tuleb välja kolida.

Nii et loo moraal on lühike: enne taoliste otsuste tegemist konsulteerida vähemalt kahe väga olulise isikuga, üks neist on notar ja teine jurist.

See on hea küsimusepüstitus. Ma olen ka kuulnud seda avalikkuse ees, kus nendest asjadest räägitakse, et enne, kui sa notari juurde lähed, konsulteeri juristi või advokaadiga. Notarina ei pea ma seda vajalikuks. Kuid jah, pärast, kui on vaja kingitust tagasi nõuda ja tuleb kohtusse minna, siis tõenäoliselt on sul tõesti juristi tarvis.

Arstide puhul me tugineme kahe arsti praktikale.

Tõsi. Notariamet on niimoodi seadusandja poolt sätitud, et notar peabki olema sinu esindaja, ta ei ole tehingu ühe osapoole esindaja, vaid ta peab olema kõigi osapoolte võrdväärne esindaja erapooletuna ja aduma, kes siis on see nõrgem osapool selles tehingus, kes vajab rohkem nõuandeid ja abi. Loomulikult pole keelatud konsulteerida ka juristi või advokaadiga, kes sulle neid variante selgitab. Aga tehingueelselt selgitab neid samu asju ka notar. Ja kui sellisele nõustamisele järgneb siis kunagi ka mingi notariaalne toiming või tehing, siis notar nõustamise eest eraldi tasu võtta ei tohi.

Kas on võimalik, et notar on kellegi poolt kinni makstud?

Tehingu juures saab olla ainult üks notar – see, kes tehingu tõesti kinnitab ja siis osapooltega selle läbi arutab näiteks keerulisemate tehingute puhul, mis on eelkõige ärivaldkonnaga seotud.

Kui tegemist on ühe perekonna liikmetega, siis on tehingu keskpunkt alati notar ja tema ülesanne on tunnetada, kas kingisaaja on surve all. Aga lõpuks, kui pooled kinnitavad, et nad soovivad seda tehingut teha, siis notar teeb tehingu.

Kindlasti on praktikas näiteid, kus tundub, et notar ei ole oma tööd teinud põhjalikult ja korrektselt. Aga notar ei saa ka tehingust keelduda, kui inimene ütleb jah, ma soovin oma suvilat lapselapse nimele kirjutada ja mul ei ole mitte mingisuguseid lisatingimusi ja ta ei soovi neid notarile avaldada, siis notar ei saa ka sellist inimest lõpuni kaitsta.

"Päevatee" on Vikerraadio eetris laupäeviti algusega kell 16.05.