Viimasel ajal on palju räägitud tankide saatmisest Ukraina kasutusse. Eriti on rõhutatud Saksamaa Leopard-tankide saatmist. Millist abi tankid Ukrainas ukrainlastele praegu pakuksid ja milline eelis lääne tankidel on?

Üldiselt peetakse Lääne-Euroopa riikides – Prantsusmaal, Saksamaal, Ameerika Ühendriikides, Suurbritannias – toodetut tanke oma Vene analoogidest paremaks, mitte soomuse pärast, aga sellepärast, et nad on võimelised paremini opereerima, nad on võimsamad ja tavaliselt need üksused, kus neid tanke kasutatakse, on paremini juhitud.

Üldiselt ei ole tankidel võib-olla niisugust massilise relva tähendust, nagu Venemaa seda kasutab, massilistes pealetungides. Aga see kõik on väga peen taktikaline disain. See ongi siin tegelikult suurim väljakutse. Lihtsalt tankide Ukrainale andmine ei aita Ukrainat just liiga palju. Nad peavad õppima neid tanke kasutama ja õppima kasutama neid tanke selliselt, et nende lääne tankide eelised tuleksid selgelt praktikas esile. Kui seda ei oska teha, siis pole suurt vahet, millise tankiga lahingus manööverdada.

Tankide andmist ma ei pea praegu väga tõsiseltvõetavaks. Siiamaani on otsitud neid nõukogude päritolu tanke valdavalt Ida-Euroopa riikide relvastusest või ka kuskilt mujalt, kus neid on kasutatud ja üritatud neid moderniseerida ning ukrainlastele üle anda, kuna nad oskavad neid ise kasutada, ise remontida ja taastada, kui vaja on. Sellise lääne soomustehnika andmisel oleks vaja üles ehitada uus keeruline logistikaahel, remondibaas, kõik need asjad, mis ei ole tegelikult üldse lihtne.

Ma väga ei usu, et Ukrainale antakse lähiajal lääne keerulisemat soomustehnikat.

Miks teie arvates lääne arvamusliidrid ja mõned poliitikud on viimasel ajal kutsunud üles just Saksamaad saatma Ukrainale tanke?

Saksamaad tuleb kuidagi survestada Ukrainat aitama, Saksamaa relvaabi on siiamaani olnud võrdlemisi tagasihoidlik.

Pigem ma arvan, et Ukrainal oleks hetkel rohkem abi õhutõrjevahenditest, millega oleks võimalik tagada raketikaitse.

Soomustehnika on vajalik eelkõige selleks, et hõivata tagasi territooriume või vabastada need territooriumid, mis Venemaa on vallutanud. Aga ma arvan, et Ukrainal praegu sellest soomustehnikast liiga karjuv puudus ei ole. Pikas perspektiivis küll. Mingil hetkel saavad ka need nõukogude päritolu tankid ka Ukraina poolel otsa, sest nad kaotavad neid. Seda on väga lihtne öelda, et lääne tanke tuleks neile üle anda, aga tegelikult on see väga pikk ja keeruline protsess.

Mida on oodata Ukrainas lähiaegadel. Praegu on keeruline, paigalseis, kus stabiilselt umbes nädalaste vahedega Venemaa pommitab Ukraina kriitilist taristust ja energiasüsteemi. Millised on võimalikud järgmised arengud?

Kahtlemata Venemaa üritab seda korrata. Kuna nad on rakette nii palju välja tulistanud Ukraina suunal, siis nad ilmselgelt kasutavad nüüd rakette sellises koguses, mis pärsib Venemaa enda kaitsevõimet teistel suundadel. Küsimus on, kui kaua on Venemaa juhtkonnal riskivalmidust seda Venemaa kaitsevõimet kahandada. Kaua nad suudavad neid raketirünnakuid sellisel kujul jätkata?

Teistpidi on näha, et üksikute rakettide tulistamine üksikute objektide pihta väga tulemuslik ei ole, vaid tuleb lasta lendu suurem hulk. Siis läheb mingi osa Ukraina õhutõrjest läbi. Nii et õhutõrje on Ukraina jaoks praegu kõige kriitilisema tähendusega.

Teine moment on see, et rinnetel käib üksteise positsioonide suurtükiväe tulega töötlemine. Enne rinne liikuma ei hakka, kui mõne poole kaotused on kasvanud piisavalt suureks. Selle tõttu see teine kriitiline komponent, mida Ukrainal on vaja, on suurtükiväge, laskemoona ja võimalikult kaugele ning täpselt laskvaid relvi. Kui Ukrainal oleks sedalaadi relvastust ja laskemoona rohkem, siis nad oleks kiiremini võimelised Vene kaitsevõimet purustama ja siis tekiks jälle loogiliselt võimalus neil peale tungida.

Umbes niimoodi see sõda praegu käib. Venemaa kindlasti üritab edasiliikumiseks veel ühte pealetungi maavägedega Donbassis. Aga siiamaani ta pole seda pealetungi veel suutnud käima saada.

Kuigi keerukamad raketid on Venemaa arsenalis otsakorral, on lihtsamaid rakette ja suurtükimoona veel külluses. Ja Venemaa panustabki osaliselt sellele, et oodata, kuni Ukraina enda ja lääneriikide pakutav laskemoon lihtsalt otsa saab.

Nii võib öelda küll. Venemaa on hakanud kurnamissõda pidama. Siiamaani nad üritasid Ukraina vastupanu murda sõjaliste operatsioonidega, mis ei õnnestunud. Aga nüüd üritatakse rohkem kurnata. Ukraina poolt samamoodi. Selline taktika on olnud suvest saadik. Aga samas ei ole Venemaa loobunud ikkagi veel ka pealetungidest territooriumi hõivamiseks.

Ma tuletan meelde, et Venemaa üldise arusaamise kohapealt, kuidas sõda pidada, peaks tal olema väga aktiivne lennuvägi. Seda on aga näha, et lennuväge nad ei saa Ukrainas kasutada. Järelikult peaks planeerimises Ukraina vägede purustamine minema palju pikemale ajale. Ehk siis suurtükiväega kindlasti ei saa sellisel kujul Ukraina kaitsevõimet murda, nagu oleks seda võimalik teha kombinatsioonis suurtükiväe ja lennuväega. Sisuliselt on neil väga halvasti kasutatud ka laevastik, mida nad kasutavad ainult Kalibr tiibrakettide laskmiseks. Nii et Venemaal on probleeme väga palju ja selle tõttu nad ongi valinud sellise lähenemise, mis nende enda arvates nendele endale kõige vähem kaotusi põhjustab.

Aga kas nende suurtükkide vastu ei ole Ukrainal ja läänel sisuliselt rohtu, kui neil on lõputult moona kasutada?

Päris nii ei ole. Kui selle vastu rohtu ei oleks, siis Ukraina väed ei oleks suutnud territooriumi tagasi võtta. Ukraina on näidanud, et ta suudab ka Vene suurtükiväega lõpuks toime tulla.

Aga mitte siis, kui moon otsa saab?

Praegu tal on moona veel jätkunud. Infot, mis levib, on väga raske kontrollida. Venemaa on üle maailma moona juurde hankimas, ehk ta ikkagi nii palju ise toota ei suuda, kui ta kulutab. Ja Ukraina muidugi sõltub täielikult teiste tarnetest. Selles mõttes nad on üsna ebamugavas olukorras. Aga praegu ei ole mitte mingit põhjust väita, et Venemaa valitud taktika toob neile edu. Nende väed ikkagi seisavad. Nad ei suuda oma eesmärke saavutada, kuigi nad üritavad pidevalt ja nende kaotused on jätkuvalt palju suuremad kui Ukraina poolel. Samuti on Vene suurtükiväe aktiivsus võrreldes juuliga ja selle ajaga kui Himarsid jõudsid rindele, langenud üle poole.

Kaitseminister Hanno Pevkur ütles hiljuti Saksa meediale, et Venemaa relvajõud ei ole sõjaga oluliselt nõrgenenud. Samuti kulub kaitseministeeriumi enda prognoosi järgi Venemaal oma sõjaeelse sõjalise suutlikkuse taastamiseks umbes kaks aastat. Teie olete varem pakkunud välja pikemaid perioode. Milline on teie viimane hinnang selles küsimuses?

Mis ei ole Venemaal kannatada saanud, on strateegiliste raketivägede ja õhutõrje suutlikkus ehk see, mis on Venemaa kaitseks mõeldud, statsionaarne õhutõrje, need kõige uuemad kompleksid. Nad on kaotanud väga palju mobiilset õhutõrjet Ukrainas erineva laskeulatusega. Aga see, mis on Venemaa territooriumi kaitsmiseks, on olemas.

Aga Venemaa maavägede opereerimisvõime on küll drastiliselt langenud. Sellega ma nõus ei ole, et siin võime langust ei ole. Kaotused on väga suured ja ma olen jätkuvalt seda meelt, et alla viie aasta seda taastada pole võimalik. Venemaa ei pea tingimata taastama seda väevõimet sellisel kujul, nagu ta enne oli, kus oli rõhk profiarmeel. Aga nii võitlusvõimelisi üksuseid, nagu tal oli enne Ukrainasse sissetungimist, ei ole võimalik kahe aastaga taastada. See võtab palju pikemat aega. Nad alustasid elukutseliste õhudessantvägede ja üksuste loomist peale Gruusia sõda. Et jõuda tasemele, kus nad neid Ukrainas kasutama hakkasid, läks aega umbes 10 aastat. Nüüd ei saa minna kiiremini. Nüüd, kus üldine foon on halb ja väga palju potentsiaalseid võitlejaid on surma saanud. See koolitamine ja ohvitseride uuesti väljaõpetamine võtab palju aega ja kahe aastaga ei ole seda võimalik kuidagi taastada.