Enne sõda võis Vladimir Pavlovi kohta öelda Eesti-Vene reklaamiettevõtja. Nüüd külastab Eestis sündinud mees Peterburi umbes kord kuus ja näeb vaeva, et Vene kodakondsusest loobuda. Ta tõdeb, et see pole sugugi lihtne.

Märtsis rääkisite, et Peterburi kaubanduskeskustes oli suurem osa poode suletud, lääne kaup oli ära ostetud, uut ei olnud tulemas. Missugune pilt seal nüüd valitseb?

Tasapisi hakkavad poed uuesti avanema. Aga muidu H&M ja IKEA ei ole tagasi tulnud. Nad on läinud. Need kauplused on kinni.

Mida siis kaubanduskeskustes müüakse?

Coca-Colat ei ole, aga on tulnud Tšernogolovka näiteks. Toidupoe pilt on hästi muutunud muidugi. Seal on tulnud palju uusi brände, mis on kohalikud ja lääne brändid on läinud.

Kas inimesed vaatavad lääne brändide lahkumisele kahjutundega või on neil tegelikult ükskõik?

Mõned küll vaatavad sellele väga traagiliselt. Aga see ei ole see, mida nad suudavad muuta. IKEA on praegu müügis päris kirvehinnaga kuskil Avito lehes ja McDonald'si ketšupid samuti. Aga siiski inimesed nüüd külastavad Vkusno i Totškat ja söövad samu asju.

Ka lääne autod pidavat päris kalli hinnaga müügis olema. Samas taastatakse Moškvitši tootmist.

Moskvitši liini peal on praegu valmimas Hiina skeemi ja tehnoloogia järgi valmistatud auto, mille nimi on Moskvitš 3, kui ma ei eksi, aga see on puhtalt Hiina auto.

Ja Venemaal on lubatud niinimetatud hall import. See tähendab, et ilma loata ja ilma tollita saab kaupu sisse vedada ja toll ei küsi, kust sa selle said. Ehk sa võid osta praegu Venemaal ükskõik millist autot või ükskõik millist toodet – Toyotad, BMW-d, Audid. Aga see hind on 30 kuni 40 protsenti kõrgem kui muidu.

Kuidas see Tšernogolovka maitseb võrreldes Coca-Colaga või kas McDonald'si burger on täpselt samasugune, nagu ta enne oli?

Big Mac'i puhul on täpselt sama tehnoloogia, Tšernogolovka on veidi teise maitsega, kuna Coca-Cola ei anna tehnoloogiat. Aga muidu, kui tõelist Coca-Colat ei ole, siis juuakse seda. Kõik muu saab enam-vähem asendada, aga IKEAt ei saa. IKEA on see, mida kõik kindlasti kahetsevad.

Mida tähendab tänavapildis see, et Venemaa reklaamiturg langeb välismaiste brändide arvelt veerandi võrra?

Need välismaa brändid on asendunud kas Venemaa brändidega või siis propagandaga.

Kas Venemaa teeb kvaliteetset propagandat?

Ta kindlasti räägib keelt, mis on hästi vastuvõetav oma sihtrühmal. Näiteks need videod, mis kutsuvad üles lepingulisena sõjaväkke minema ja mida levitatakse kuskil sotsiaalmeedias, seal on väga labane kõnepruuk ja jõhker keel. Aga ta on arusaadav nendele inimestele, kes on valmis minema sõjaväkke sellepärast, et neil ei ole raha.

Mobilisatsiooni hirmus lahkus Venemaalt väga suur hulk noori mehi. Kuidas neisse suhtutakse ja kuidas nende lahkumine Venemaa majandust mõjutab?

Eriti reklaamimaailmas oli seda näha. Tuttavad räägivad näiteks agentuurist Moskvas, kus oli 400 inimest. Kui sa sinna praegu sisse astud, on seal 200 naist kontoris. Ülejäänud on kas Jerevanis, Tbilisis või kuskil mujal. Infotehnoloogia mehed on ka ära läinud ja suhtumine on väga erinev. Praegu näiteks valmistatakse ette uut seadust, et kaugtöö ei ole teatud kategooriatele lubatud. Nad peavad kas tagasi tulema või nad vallandatakse.

Kui paljud neist tagasi võivad tulla?

Väga väike protsent.

Kuidas on üldse muutunud vene inimeste suhtumine sõtta?

Ma arvan, et Venemaal oli olnud alati selline vaikne kokkulepe võimuga, et võim teeb, mida ta tahab ja ta ei sekku tavainimeste elu. Mobilisatsioon läks üle piiri ja sekkus tavainimeste ellu. Ja see oli väga ebameeldiv üllatus kõigi nende jaoks, kes arvasid, et küll võimud seal [Ukrainas - toim.] midagi teevad.

Ja praegu ebameeldivus kasvab, seda ma olen märganud. Inimesed on juba väsinud sellest, mis toimub. Seda näitavad ka uuringud, kuigi ma pean ütlema, et see, mida räägib propaganda, on üks, ja see, mida räägivad n-ö alternatiivallikad, on teine. See, mis reaalsus on, seda sa ei või kunagi aru saada, kuna inimesed kardavad tõtt rääkida.

Kas "sõda" ei tohi senimaani Venemaal öelda?

Muidugi ei ole see võimalik. Ei, võimalik on ja tohib ka, aga siis lähed vangi.

Missugusena Venemaal läänemaailma kujutatakse? Kas läänemaailma kuvand on selle sõja jooksul muutunud?

Minu tuttavad, kes ei ole käinud juba poolteist aastat kuskil Euroopas, küsivad minu käest, ega mind tänaval kinni ei peeta ja ei küsita, mis ma oma punase passiga üldse siin teen. Nad kardavad, et lääs on tõesti niivõrd tavaliste vene inimeste vastu. See suhtumine on selles mõttes muutunud, et nad on valmis, et lääs suhtub neisse halvasti.

Seda ei küsita, kas meil ikka elektrit on veel ja ega me ei külmeta?

Muidugi küsitakse, aga mitte keegi ei usu, et see nii on.

Eesti suursaadik Moskvas Margus Laidre ütles novembrikuus ERR-ile antud intervjuus, et Venemaal on palju selliseid inimesi, kes soovivad sealseid Ukraina põgenikke aidata. Kuidas nende inimeste elu Venemaal kulgeb, kes ukrainlasi aitavad?

Ma tean, et isegi minu tuttavad aitasid põgenikke, näiteks sõita Peterburist Ivangorodi. Sellest ei ole midagi poliitiliselt väga karmi.

Kas inimeste suhtumine valitsusse on muutunud just sellisel isiklikul, olmelisel tasandil või on selles muutuses ka poliitilist suhtumist?

Ma ei ole poliitik ja ma ei oska öelda, kui suur poliitika seal on. Aga kui riik on sekkunud ja minu sõber või mingi kaaslane läheb sõtta, paneb see inimesed mõtlema.

Aga mis on siis sütik, mis paneb inimesi sealt sammu edasi astuma?

Ma olen kuulnud ühte juttu teise maailmasõja ajast, kui Eesti põgenikud läksid Rootsi. Neile siis võimud ütlesid, et kuulge, kui mingid venelased tulevad, siis te peate lihtsalt politseisse helistama ja politsei teeb asja korda. Kas te arvate, et järsku siis on mingisugune piir, millest üle minnes niinimetatud rahvas koguneb, läheb kuskile Kremli juurde ja ütleb, et nüüd hakkab pihta? Ei, see ei ole nii.

Pärast noormeeste massilist põgenemist Venemaalt levisid internetis arvamused, justkui oleks iraani naiste seas rohkem julgust kui vene meestes. Sellega viidati Iraanis toimuvatele suurtele meeleavaldustele. Kuidas te sellesse võrdlusesse suhtute?

Iraanis on see olukord kestnud mitukümmend aastat. Venemaal on need muutused päris kiired olnud. Võib-olla inimesed ei ole lihtsalt küpsed selleks.

Te ise proovite saada Eesti kodakondsust. Kuidas sellega läheb?

See on keeruline protsess. Eesti kodakondsuse saamine on lihtne, teed kaks eksamit ja ongi kõik. Aga Vene kodakondsusest loobumine on keeruline protsess. Sa pead mingi tõendi saama, mis on ainult isiklikult võimalik ja ainult näiteks seal, kus sa elad. Ma olen seda teinud juba neli kuud ja ilmselt neli-viis kuud läheb edasi.

Kas te ei pelga, et kui te lähete nüüd järgmine kord Peterburi, siis teile antakse tänaval hoopis sõjaväekutse?

Ma väga loodan, et seda ei juhtu. Mobilisatsiooni ajal ma ei käinud Venemaal igaks-juhuks.

Muide, kas te ei karda, et ka selle intervjuu andmine võib teil Venemaal teatavaid pahandusi kaasa tuua?

Aga miks peaks?

Kui tugev see Vene riigi haare üldse on? Kui palju inimeste suhtlust kontrollitakse?

Ma toon teile ühe näite. Viimati pandi vangi üks 61-aastane mees, kellel on 45 jälgijat kuskil sotsiaalmeedia grupis. Ta ütles seal seda sõna ja postitas igasuguseid postitusi, kus ta mõistis hukka nn erioperatsiooni ja nii edasi. Ta sai kolm aastat reaalset vangistust.

Kas muutus Venemaal on erinev Peterburis ja mujal riigis?

Kui Peterburi oli alati olnud väga intellektuaalne, intelligentne linn, siis praegune sõnavara, mida kasutab seal meedia ja nii edasi, see tase on läinud kõvasti alla ja see on väga politiseerunud.

Väiksem muutus, ma arvan, on toimunud väikeste linnadega, kus on olnud hoopis teine olukord. Ja kui me räägime päris väikestest kohtadest, kus kuupalk on 15 000 rubla, siis neile on avatud päris suured võimalused. Lepinguline töö, mis lubab kuni 200 000 rubla kuus.

Kuidas Venemaa sõjas hukkunute ja viga saanutega kommunikatiivselt tegeleb? Kas ta toob esile kangelasi, korraldab suuri võimsaid matusetseremooniaid või pigem proovib seda teemat vältida?

See, mida ma olen näinud, on pigem vältimine.

Eestis räägitakse ikka, et ühel päeval tulevad sõduriemade ühendused ja pööravad riigi kurssi. Kui palju neid sõduriemade ühendusi on päriselt näha?

Ei ole hästi näha. 20 aastat tagasi see oli suur teema, praegu neil võimu ei ole. Ma arvan, et need organisatsioonid on välisagentide registris. Neil on raske tegutseda.

Eestiski on mitmeid muutusi toimunud. Venemaa täiemahulise sissetungi alguses kõlas üsna valjusti sõnum, et see ei ole vene inimeste sõda, see on Putini sõda. Alates sügisest kõlab valjemini sõnum, et sõja eest vastutab iga venemaalane. Kuidas te neisse aruteludesse suhtute?

Halvasti, sest kes on vene inimene? Kas see on Venemaa kodanik, kas see on vene rahvusest inimene? Kas inimene, kes on elanud Tallinnas ja tal on punane pass, on ka selles süüdi? Kas see, kes elab USA-s, on ka süüdi? Kas see, kes on sõja vastu ja elab kuskil Peterburis, on ka süüdi?

Te ütlesite, et Peterburis teilt ikka küsitakse, kuidas läänes suhtutakse vene inimestesse? Kuidas siis suhtutakse Eestis siin elavatesse ja siin sündinud venelastesse?

Mõnikord näiteks tulen Vikerraadiosse ja seal küsitakse, et kas vene inimesed on süüdi selles sõjas. Muidugi see on väga raske aeg, väga raske aeg, mida me oma naisega siiamaani üle elame.

Kui sõda läbi saab, kuidas siin Eestis võiks need rasked ajad üle saada?

Ma ei oska öelda. Minu süda on verd täis iga kord, kui ma kuulen, et Ukrainas on jälle õhualarm. Ma töötasin kaks aastat Kiievis. Mul on seal nii palju sõpru ja tuttavaid. See on ka minu maa. Venemaa on ka minu maa. Ja Eesti on ka minu maa. Mul on nii kahju, et kõik see algas.