Juure sõnul on lastel oskus oma peaga mõelda endiselt olemas. "Õpilased on läinud ka palju eneseteadlikumaks, aga samas on puudu rohkem oma kätega tegemisest. Ehk siis see oskus, et mul on idee ja ma teen selle valmis niimoodi, et on tehtud. Seda on natukene vähemaks jäänud, aga raketisaatega tegelikult mõjutame suhtumist, et tuleb ise midagi leiutada, ise midagi valmis ehitada, isegi katseid ise katsetada. See suhtumine tuleb ühiskonda tagasi saada," rääkis Vaigu.

Juure sõnul on siin roll ühiskonna mõju. "Väga palju on tekkinud Youtube'i haridust, aga Youtube'i hariduse nii-öelda vahe on selles, et Youtube'ist saad sa teadmised, aga sa ei saa oskusi. Kui sa pead ise võtma akutrelli kätte või kruvikeeraja, siis sa lihtsalt ei saa hakkama," sõnas Vaigu.

"Maailm on üks väga keeruline koht ja sellest nii-öelda maailmast arusaamine on asi, mida tulebki omal nahal katsetada. Imik hakkabki sellest pihta, et ta proovib asju, aga me lihtsalt lõpetame mingil hetkel ära," märkis Juur.

Vaigu tsiteeris ajuteadlase Jaan Aru mõtet, et igavus on loovuse väetis. "Peame julgema tunda igavust, sest see paneb meie mõtte tööle. Aru on veel öelnud, et meie aju ei ole loodud mõtlemiseks. Meie aju on enam-vähem okei otsuste tegemiseks ehk siis meie aju igal momendil üritab vältida seda, et me peaksime pingutama, peaksime mõtlema. Siis teemegi selliseid lihtsaid valikuid: tunneme natuke igavust, võtame telefoni kätte ja saame selle rahulduse. Igavus on kadunud. Aga tegelikult peaksime laskma sellel igavusel kasvada ja siis mingi hetk läheb mõte tööle ja hakkab otsima neid toredaid uusi võimalusi. Mõelge oma laste peale - kui sa tahad, et nad mitte midagi ei teeks, pange nad ekraani ette, siis on kindel, et rahu on majas. Kui sa ekraani ette neid ei pane, siis võib see üsna kalliks maksma minna, sest nad muutuvad loovaks," arutles Vaigu.

Vaigu sõnul tuleb aru saada, kuidas keskkond meid mõjutab. "Meie kui vanemate ja üldse ühiskonna või riigi roll on luua seda keskkonda, millega me saaksime nügida, mitte käskida ega keelata, vaid nügida, inimesi tegema neid asju, mis meile suures perspektiivis on kasulikud. See maailm, mida me kujundame täna oma otsustega, peaks hoolitsema meie järeltulevate põlvede eest, kes on kaks, kolm või kümme põlvkonda edasi. Ja kui mõelda inimkonna peale üleüldse, siis imetajate liik kestab keskmiselt miljon aastat. Me oleme kestnud heal juhul 100 võib olla 200 000 aastat. Nii et meil on 800 000 aastat veel ees. Ehk siis need otsused, mida me täna teeme, kuidas me täna seda keskkonda mõjutame, mõjutavad väga paljusid inimesi," rääkis Vaigu.

Juur: kodudes pole enam midagi teha

Palju on räägitud ekraanide kahjulikkusest, kuid Juure ja Vaigu hinnangul ekraan iseenesest ei ole halb. "See on nagu magusaga. Mõni komm on okei, aga kümme kilo komme ühes päevas ei ole okei. Meie kui lapsevanemate roll on mitte olla loll," nentis Vaigu.

Vaigu leidis, et eestlased ei tohiks kasvatada oma lastest tarbijaid. "Väikese riigina meie ainus võimalus eksisteerida on see, et me oleme rahvusvaheliselt tõsiseltvõetavad ja me oleme rahvusvaheliselt tõsiseltvõetavad ainult siis, kui me loome. Oleme eestvedajad. Kui me oleme tarbijad, siis miljon tarbijat ei ole kellegi jaoks mingisugune teema. Mõelge kas või suurte ettevõtete peale. Eesti ei ole eraldi piirkond, Eesti on kusagil siin Ida-Euroopas. Meie kohus vanematena ongi luua see keskkond, et meie lastest saaksid need, kes mõtlevad, kuidas eestvedada seda maailma. Kuidas olla rahvusvaheliselt tõsiseltvõetav, sest siis ei ole me eestlastena mitte kunagi enam üksi," rääkis Vaigu.

Juure sõnul on laste arendamisel esimene asi see, et lapsele tuleb anda ligipääs igasugustele asjadele, mis on teie arvates võib-olla natukene ohtlikud. "Kui te mõtlete noorusajale tagasi, ilmselt tegite selles eas juba palju rohkemat, andke lastele võimalus proovida võimalikult erinevaid asju," märkis Juur.

"Juhtunud on ka see, et meie kodudest on ära kadunud tegevused. Ehk siis, kui vanasti midagi oli katki, siis oli vaja remontida, aga meie elud on läinud nii mugavaks, et kui perekond saab kokku, siis ei olegi nagu midagi kodus teha. Sellest annab tunnistust see, et tihtipeale, kui pere saab kokku ja on vaba aeg, siis esimene küsimus on, kuhu me lähme? Heaoluühiskonna kasvuga on kaasnenud see, et kodus ei olegi tihtipeale midagi sellist heas mõttes avastamisrõõmu pakkuvat võimalik teha," sõnas Juur.