Armeenia on õnnetus olukorras. Viimases Mägi-Karabahhi konfliktis jäädi alla Aserbaidžaanile, kelle selja taga seisab Türgi, Venemaa aga ei kippunud oma liitlast abistama. Samas ei tihka Jerevan Moskvat ka otse kritiseerida.

Ehkki Armeenia praegune territoorium moodustab üsna tühise osa riigi kunagistest aladest, omaaegsest arvestatavast mereriigist on saanud merepiirita riik ning suurem osa armeenia rahvast elab väljaspool oma kodumaad, leidub neidki, kes Armeeniat tema praeguselgi kujul näha ei taha.

Üks neist on Aserbaidžaani president Ilham Älijev, kes oma räigemates avaldustes on kogu Armeenia riikluse kahtluse alla seadnud.

Aserbaidžaani trumbiks ja Armeenia konnasilmaks on armeenlastega asustatud Artsahh ehk Mägi-Karabahh Armeenia territooriumil, mille ümber pinged vahelduvalt tõusevad ja langevad.

President Hatšaturjani sõnul tundus mullu mais juba, et rahulepe Aserbaidžaaniga saab teoks. Mullu detsembriks oleks pidanud arutusele jõudma rahuleppe lõpptekst, kuid 13. detsembril ründas Aserbaidžaan Armeeniat, tuues Armeenia vägedele tõsiseid kaotusi, samuti territoriaalseid kaotusi Armeeniale.

Vahendajate – Euroopa Liidu, USA ja teiste – abil suudeti see sõda katkestada. Alguses püüti sõjasüüdlasena näidata Armeeniat, õige pea selgus, et tegelikult oli sõjas süüdi Aserbaidžaan, koguni Älijev ise tunnistas ühes intervjuus, et oleks valmis Armeeniat uuesti ründama, et territooriume juurde saada.

Armeenia presidendi sõnul on see peamine takistus rahukõneluste jätkamisel ja, nagu sellest kõigest oleks veel vähe olnud, järgnes Lacini koridori tõkestamine Aserbaidžaani keskkonnakaitsjate poolt, kes Armeenia valitsuse hinnangul on lihtsalt Aserbaidžaani valitsuse tööriistad.

Presidendi sõnul on Armeenia rahu nimel paljuks valmis, kuid punane joon on riigi territoriaalne terviklikkus, suveräänsus, sõltumatus. Ehkki mitu Armeenia poliitikut on Lacini koridori blokeerimist lihtsalt pealt vaadanud Vene rahuvalvajaid karmilt kritiseerinud, Armeenia president kriitikaga ei nõustu. Tema sõnul ei näe Vene rahuvalvajate mandaat ette jõu kasutamist. Ka Armeenia ise ei taha piirkonnas jõu kasutamist, sest tegu on humanitaarkoridoriga.

"Vastavalt 9.11.2020 lepingule ei tohi Aserbaidžaan tekitada takistusi vabale liikumisele ja Vene rahuvalvajad peavad tagama tee turvalisuse. Aserbaidžaan on seda lepingut rikkunud. Nad on loonud kunstlikke takistusi ja Vene rahuvalvajad üritavad olukorda lahendada rahumeelsel, läbirääkimiste teel. Sellest tulenevalt ja selles olukorras ei saa ma öelda, et nad ei täida oma kohustusi," ütles Hatšaturjan.

Paraku on presidendi sõnul tõsi, et juba 1990. aastate algusest juhivad Aserbaidžaani huvid juhivad ka teist Armeenia naaberriiki Türgit, millel on ka negatiivne mõju Armeenia-Türgi läbirääkimiste intensiivsusele.

"Sellest ajast peale on Türgi avalikult kuulutanud, et Türgi-Armeenia suhete eelduseks on ka Aserbaidžaani nõudmised. See pole meile vastuvõetav. Me oleme alati öelnud, et tegu on kahe eri riigiga, millest tulenevad ka meie erinevad tegevuskavad. Viimase 30 aasta jooksul on meie suhted olnud mitmes faasis. Oli juba olukord, umbes kümne aasta eest, kus tundus, et Armeenia ja Türgi vahel on võimalik leping sõlmida. See oleks avanud piirid. Seda nimetati jalgpallidiplomaatiaks. Kahjuks ei saanud sellest asja," ütles Hatšaturjan.

Armeenia president peab oluliseks liikuda läbirääkimistel Türgiga edasi aeglaselt, kuid kindlalt. Kaubavedu lennukitega kahe riigi vahel toimub. Luuakse eeldusi kolmandate riikide kodanikele liikumiseks Türgi ja Armeenia vahel. Pinged Aserbaidžaaniga mõjutavad muidugi ka Armeenia suhtumist Venemaasse ning käimasolevasse Vene agressioonisõtta Ukrainas, kuid need pole ainus hoiakuid kujundav põhjus.

"Ma pean ütlema, et umbes 500 000 armeenlast elab Ukrainas. Eri hinnanguil elab Venemaal vähemalt kaks miljonit armeenlast. See tegur mängib ka rolli meie sammude juures," sõnas Hatšaturjan. "Me üritame säilitada tasakaalustatud positsiooni, kasutades oma võimalusi olukorra haldamiseks. On selge, et neid võimalusi meil eriti ei ole. Selge on ka, et sõjal on otsene negatiivne mõju meie piirkonna olukorrale. Osa Aserbaidžaani praegusest tegevusest on võimalikuks saanud ainult selle sõja tõttu."