Rannarootsi muuseum liitus varjevõrkude punumise üleskutsega, mille tegid Jaana Ratas ja Anu Lensment mullu kevadel. Muuseumi käsitöötoas käivad vabatahtlikud, kelle nobedate näppude all varjevõrgud valmivad.

Vabatahtlike hulgas on neid, kes osalevad alates sellest, kui üle-eestiline kampaania lahti läks.

"Televiisoris räägiti sellest ja mul tekkis kohe mõte, et kus see võiks olla, et ma tahaksin ka. Ilusal aprillipäeval istusin jalgratta peale ja tulin ümber viigi muuseumi poole, mõtlesin, et kus ma mujalt kuulen ja näen, et võib-olla nemad oskavad öelda ja saigi naelapea pihta kohe," rääkis vabatahtlik Liivi Viljaste.

Rannarootsi muuseumi juhataja Ülo Kalm ütles, et varjevõrkude tegemine on justkui omamoodi väike vabrik ning see on võimalik vaid koos vabatahtlikega, kes käivad kohal iga päev, kui muuseum on avatud. Muuseumi on aidatud ka materjalidega.

"Hästi olulised on võrgud ja me oleme Läänemaa rannakalurite ja Hiiumaa rannakalurite käest saanud võrke. Samuti on paljud hotellid aidanud voodilinadega. Kohalikud prouad omakorda, kui suvel oli vaja neid toonida, siis kodus värvisid," ütles Kalm.

Mis innustab inimest, kes käib Rannarootsi muuseumis varjevõrke punumas?

"Esiteks vajadus, et seda on vaja, ja tegevusetus. Pensionäril on nii palju aega priskelt käes ja kui ma nägin, et seltskond on ka selline, et kõik on vahvad naised ja niimoodi kasvasime selliseks vahvaks kollektiiviks," lausus Viljaste.

Rannarootsi muuseumis on tehtud juba 55 varjevõrku ja töö jätkub.