Ukraina ja muude kriiside varju on jäänud üha trööstitum olukord Afganistanis. Riik, mida lääs, sealhulgas Eesti, püüdis suurte ohvrite ja pöörase kuluga demokratiseerida, langes poolteist aastat tagasi uuesti Talibani režiimi alla.

Nende majandus on sest saadik hangunud ja hinnanguliselt pooled 40 miljonist elanikust nälja veerel, kuid samal ajal tegelevad usuradikaalid hoopis naiste õiguste tagasi viimisega keskaega.

Afganistani suuruselt teine linn Kandahar on Talibani režiimi ideoloogiakeskus, selle liidrite vaimne häll ja nende eelmise valitsemisaja pealinn. Mullu 15. augustil möödus aasta, kui islamifundamentalistlik liikumine pärast lääneliitlaste kiiret ja kaootiliseks kujunenud lahkumist ligi 40 miljoni elanikuga riigis uuesti võimu haaras.

Ehkki majandus on praktiliselt hangunud, elanikkonna toitlustamine sõltub suuresti välismaa abist ja lisaks on maad viimasel ajal nuhelnud äärmuslikud kliimanähtused, on režiimi prioriteedid mujal.

Naised ei tohi liikuda saatjata

Võimule tulles lubati mõõdukamat islamit kui Talibani eelmise valitsuskorra ajal, aga aastaga on naiste õigused tagasi keeratud mitte ainult 20 aastat vaid meie mõistes keskaega. Kõige karmim on kord just Kandaharis – ühe esimese asjana torkab silma, et taksodes peavad ilma meessaatjata naised istuma pakiruumis.

"Naised istuvad pakiruumis. Nad ei tohi istmetel olla," ütles kohalik taksojuht. "Selle keelu kehtestas Talibani emiraat. Nad võivad istuda istmetel ainult koos meessoost saatjaga."

Värskelt taastatud Afganistani emiraadis, mida vähesed riigid maailmas tunnustavad, rakendatakse äärmuslikke islamiseadusi, mis tähendab näiteks vargale kehaosa või koguni elu kaotust. Kohalik politseiülem ainult kiidab takka.

"See linn pole kunagi nii turvaline olnud. Siin pole enam vargaid ega kurjategijaid. Kui raha müüri peale jätta, ei puuduta keegi seda 20 aastat," ütles Kandahari politseinik Abdel Samat Muzamin.

Küsimusele, kas naiste olukord muutub, vastas politseinik, et sellega tegelemine pole tema töö. "Meie juhid teavad, mida teha. Mul pole lubatud selle kohta midagi öelda. Mina kuuletun oma juhtidele," ütles ta.

Eeskätt just naiste rõhumisega põhjendavad lääneriigid Afganistani uue valitsuse mitte tunnustamist. Kui parimatel päevadel osalesid naised isegi Afganistani poliitikas, siis täna on saatjata väljas liikumine ebasoositud, palgatööl käimine peaaegu keelatud, rääkimata täiskasvanud naise puhul näo näitamisest võõrastele.

Mõne jaoks on turvaline vaid vanglas

Üks väheseid kohti, kus naised Kandaharis veel tööd leiavad, on pagaritöökoda linna ääres.

Reelite kohaselt tohivad kohalikud poisikesed olla umbes 40 naise töödejuhid. Ainult neil on lubatud naiste seltsis viibida ja nende nägusid näha. Paljud neist on lesed või varjavad enda sõnul meeste eest, et nad seal töötavad.

Algselt Kabulist pärit Spojmai on ainus, kes on nõus paar sõna kaamerasse rääkima. "On mehi, kes ei luba naistel oma kodust meetritki eemalduda. Alles siis lubavad neil kuskile minna, kui näevad, et toit on otsa saanud. On naisi, kellel mehed ei luba siin tööl käia, aga nad käivad sellegipoolest," kirjeldas Spojmai. "Minu mehel on kaks naist, ta pole ainult minu jaoks. Minu elus pole olnud ühtegi õnnelikku hetke. Võibolla Allah sooviski, et nii läheks."

Kõlab uskumatu, aga mõne naise jaoks on Kandaharis vangla turvakodu. Kohalikus naiste arestimajas on umbes 90 kinnipeetavat, kellest mitu tulid siia väidetavalt ise vabatahtlikult. Näiteks põgenesid kodust, sest ei nõustunud abieluga. Teised vahistati koos mehega, kes polnud nende sugulane.

Shaima on siin veetnud kolm kuud. Ta loodab, et pääseb välja, kui oma perega on mingi kompromiss leitud. "Minu abikaasa peksis mind. Kolm korda kutsusin politsei. Mees sai minust lahti," kirjeldas ta.

Kinnipeetavatega tegelev naisvalvur lisab süngemaid detaile. "Tema mees müüs nende väikese tütre 7000 euro eest maha. Ta kasutas seda raha endale teise naise ostmiseks," kirjeldas valvur.

Kõike ilmselt ei räägita, sest vestlused toimuvad valvurite pilgu all, aga on selge, et mõni naine on nii harimatu ja hädas, et ei tea isegi oma vanust, rääkimata oskusest kirjutada ametlik avaldus.

Tüdrukud õpivad põrandaaluses koolis

Just hariduses toimub kõige selgem kruvide kinni keeramine. Kui algul keelati naistele ülikool, seejärel keskharidus, siis viimane uudis detsembrist räägib juba üldse koolihariduse keelust tüdrukutele. Veel mõni aeg tagasi tegutses mitmeid põrandaaluseid koole, kus poisid ja tüdrukud õppisid vähemalt algtasemel koos.

Üks Kandahari abielupaar koolitas igal õhtul kümmetkonda poissi ja tüdrukut, kuni üks naaber nende peale kaebas.

"Kõigepealt saadeti mulle kiri. Siis hakati tundmatutel numbritelt helistama. Nad rääkisid mulle, et me oleme Talibani islamiseaduste vastased. Et me võtame vastu välismaalaste toetust. Helistati ka minu isale ja öeldi, et tema poeg teeb keelatud asju. "Kui ta jätkab, siis peame ta tapma." Oleme olukorra rahunemist oodates mitu korda kolinud," kirjeldasid nad.

Leidub veel siiski üksikuid, kes julgevad avalikult rääkida soovõrdsusest hariduses. Kusjuures nii üllatav kui see pole, tegutseb ta just Kandahari provintsi maapiirkonnas.

Endise sõjapealiku poeg Matiullah Wasa on küll juba kolm korda ajutiselt pokri pistetud, aga korraldab ikkagi omamoodi ratastel kooli.

Tema kool, mis on sisuliselt võrri peale ehitatud ekraan, ja hulk õppematerjali, liigub ühest külast teise ja tegutseb lahtise taeva all.

"Me kohtusime hõimujuhtide, lapsevanemate, isadega, kohalike elanikega. Ma ütlesin neile, et asutame siin liikuva kooli, kus saavad käia nii tüdrukud kui poisid. Nad olid nõus ja ütlesid, et on tüdrukute koolis käimisega rahul," rääkis Wasa.

Wasa ja tema pooldajad on vagad moslemid, aga leiavad, et Talibani reeglid on siiski ülepingutatud ja viivad ruttu tupikusse – kui naised ei saa haridust, ei teki kasvõi arste, kes saaks nende emasid, õdesid ja tütreid ravida. Isegi sellist asja peljatakse aga oma näoga öelda.

"Probleem on selles, et tüdrukutel pole erikoole ja pole piisavalt naisi, kes seal õpetaksid. Meie kultuuris pole võimalik, et meie tütred saaksid õppida meesõpetaja käe all või poistega koos koolis käia. Senikaua proovime seda süsteemi," rääkis ta.

Imekspandav on, et mõningaid selliseid läbi lukuaugu tegutsejaid on veel ja nende hulgas on viimastel andmetel ka Eesti Mondo toel tegutsev tüdrukutekool Jalalabadis, kus on ka naisõpetajad ja mis püsib veel võimude eriloaga.