Surströmmingu austajad kogunesid kuuendat aastat hapusilku sööma
Rootslaste rahvustoidust haisvast surströmmingust on hakatud ka Eestis lugu pidama ning kodukokk Tõnu Peit kutsus huvilised juba kuuendat aastat järjest oma koduhoovikohvikusse, et pärast lühiloengut surströmmingu ajaloost ühiselt haisvat silku mekkida.
Silgu fermenteerimine algas 16. sajandil, kui Gustav Vasa sõjapidamise tõttu valitses Rootsis soolapuudus.
Rootslaste au ja uhkus, surströmming ehk roisukala haiseb nii rõvedalt, et karbi avamist ei saa teha toas. Seetõttu kaeti laud õue.
Peiti sõnul nautis tema surströmmingut esimesest korrast. Lahtist konservi aga külmkappi panna ei saa. "Ma pean tunnistama, ühe korra mul jäi paar kala järgi, me sõime mitu konservi, oli juba küll. Ja jätsin siia õue, et las linnud nokivad. Seisis nädal aega, ei nokkind ükski lind!" rääkis ta.
Eva Luigas sõi juba surströmmingut kolmandat või neljandat korda ning peab maitse juures oluliseks selle hapukust, soolasust ja vürtsisust. "Ma teadsin kohe, et see asi hakkab mulle meeldima," ütles ta.
Selgub, et isegi kõik rootslased ei ole oma hapusilgu austajad. Surströmmingut söövad valdavalt põhjarootslased, lõunarootslased põlgavad selle pigem ära.
Ka Rootsi suursaadik õppis surströmmingut sööma ja armastama alles Eestis, sellelsamal festivalil.
"Ma proovisin seda ainult ühe korra teismelisena ja lubasin siis, et ei iial enam! Nüüd ma aga olen siin ja söön seda. Ja naudinguga!" rääkis Rootsi suursaadik Eestis Ingrid Tersman.
Toimetaja: Barbara Oja
