Just neil päevil, mil venelaste mastaapsest sissetungist Ukrainasse on möödunud aasta, on Hersoni hakatud ägedamalt pommitama.

"Viis minutit on vahet ja siis 15 minutit on jälle. Karm, kui tugevalt kuuled, et juba kusagile lähedale võib lennata, siis on hirm. Siis on keldrisse minek, tuleb keldrisse joosta," kirjeldas Hersonis elav Vova.

Linn on küll vabastatud, kuid venelased asuvad otse üle jõe ning rünnakud Hersonile on igapäevased.

Hersonis asuvast Katariina katedraalist võtsid põgenevad Vene väed kaasa vürst Potjomkini maised jäänused. Kiriku ees vedeleb venelaste poolt maha lastud teletorn ja laiub park.

"Okupatsiooni ajal, ajal, mil meie linn vabastati, õppisime me vahet tegema, millal on sinnapoole ja millal on siiapoole lend. Tahaks meelt lahutada teiste häältega: kuidas laulavad linnud, kuidas kasvavad lilled, kuidas sahisevad puud, kuid kahjuks on sõda," rääkis Hersoni elanik Alla.

"Tulistamist on praegu saanud palju rohkem. Eriti eile päeva teisel poolel. Väga vali oli, õhtuni, öösel ka sama," ütles kohalik elanik Tanja.

Linnas on tegelikult ka üksjagu palju venemeelseid. Tatjana ja Irina arvavad aga, et neil pole Venemaaga enam ühist keelt võimalik leida.

"Alatiseks, Venemaaga oleme igaveseks tülis, hoolimata sellest, et seal on terve hulk sugulasi," sõnas Tatjana.

"Ma tean, et juba kaks klassi minu lapsi on hukkunud. Kuidas ma saan reeta kõike seda, mida teeb praegu meie president ja üldse, see pole isegi mõeldud arutamiseks. Siin pole midagi arutada," kommenteeris Irina.

Kella neljast-viiest õhtul mil suletakse viimane pood, saabub tänavatele täielik inimtühjus. Kõik on kodus varjul.