Möödunud nädalat Ukrainas ilmestasid kaks suurt sümbolit: aasta möödumine suuremahulise rünnaku algusest ja USA presidendi Joe Bideni visiit Kiievisse.

"See oli küllaltki suur üllatus. Väga ootamatu üllatus. Ma loodan, et see polnud lihtsalt üllatus, vaid ikkagi tulevikule orienteeritud visiit. Lihtsalt niisama USA president riiki, mis on sõjas, linna, mis pole just kõige turvalisem, ei külasta," ütles Ukraina sõjaväelane Maksim, hüüdnimega Viking.

"See oli üllatus. Hea üllatus. Tekkis nagu rohkem usku," sõnas Mariupolist põgenenud Nataša.

Kiievis väga palju sõja märke enam näha pole, välja arvatud regulaarsed õhuhäired, millele keegi tähelepanu ei pööra.

Pealinna lähedal Hostomelis, mille lennuväli sõja esimesel päeval käest kätte käis, on kopal palju tööd. Hollandi ärimehed jagavad seal tasuta toitu.

"Me pakume inimestele toitu: friikartuleid ja snäkke, tüüpilist Hollandi snäkki. Alguses tegime seda oma raha eest, siis kajastati meie tegevust Hollandis uudistes ja pärast seda tekkisid meile sponsorid igalt poolt, nüüd finantseerivad meid Hollandi inimesed. Ma teen seda koos Coeniga, ta on mu kolleeg, me oleme Franky ja Coen. See algas sellest, et mu naine on ukrainlanna," rääkis vabatahtlik Franky.

Järjekorda jätkub ja inimesed on tänulikud. "Ma söön esimest korda elus tänavatoitu. Ma olen nii õnnelik, et inimesed tulid siia Hollandist, et nad toidavad Hostomeli rahvast, te ei oska ettegi kujutada. Ma olen lihtsalt nii tänulik. Suur aitäh!" rääkis Hostomeli elanik Natalja.

Möödunud päevil meenutas Ukrainas ilmselt igaüks, kus oli tema aasta tagasi 24. veebruari varahommikul.

"Ma ärkasin sellel hommikul üles ema kõne peale. See oli kõige raskem telefonikõne mu elus. Ta ütles mulle, et sõda algas ja küsis, mida me teha kavatseme. Üritasime linnast lahkuda. Oli palju ummikuid, väga palju stressi, me olime mures, me ei teadnud, mis ees ootab. Ma mäletan sellest päevast iga detaili, minutise täpsusega," meenutas Kiievi elanik Inna.

"Kõik me saime sõjast teada ühtmoodi. 24. veebruari hommikul ma, muuseas, oleks pidanud lendama 7.30 Vilniusesse. Mul oli kutse konverentsile, telesaatesse Vilniuses, pidin lendama koos Leedu kolleegiga. Aga umbes 4.30 hommikul – muuseas, täpselt samamoodi ründas Hitler Nõukogude Liitu, umbes samal ajal, isegi on olemas nõukogudeaegne laul, "täpselt kell neli pommitati Kiievit, meile teatati, et algas sõda", nõukogude laul ja siin samamoodi, Putin nagu ka Hitler pommitas Kiievit kell neli hommikul. Me ärkasime selle peale üles, et kuulsime plahvatusi," kirjeldas politoloog Volodõmõr Fesenko.

ERR-i ajakirjanik Astrid Kannel kohtus Volodõmõr Fesenkoga ka aasta tagasi, mõni päev enne Kiievi ründamist ja siis heitis ta ajakirjandusele ette paanika külvamist, rõhutades, et mõttetu sõjaga hirmutamine mõjub halvasti Ukraina majandusele.

"Riik ei tahtnud külvata paanikat. Majanduslikel põhjustel ja ka sotsiaalsetel põhjustel. Ratsionaalselt saime me aru, et sõda võib tulla, kuid emotsionaalselt tõrjusime seda teadmist. Mina kui politoloog arvasin, et tõenäoliselt asub Venemaa pealetungile Donbassis, kuna separatistidel oli Moskvaga äsja allkirjastatud vastastikuse abistamise lepe, et nad üritavad vallutada kogu Donetski ja Luhanski oblasti ja siis esitavad meile ultimaatumi," selgitas Fesenko.

Esimesed paar nädalat pidas Ukraina vastu ise. Hiljem on ta seda teinud suuresti tänu lääne abile. Mis saab, kui see peaks ühel päeval lakkama?

"Me võtame siis kasutusele oma ressursid, sest ressursse on meil veel küllalt. Kõik mehed ei ole meil praegu veel armees, kõik ei sõdi. Meil on veel inimesi. Meil on võimalused, me ikkagi võitleme. Muidugi, lääs aitab meid väga tugevalt, me oleme selle eest siiralt tänulikud ja ma loodan, et nad ei väsi meid aitamast. Muidugi on meil abi vaja. Aga mina loodan, et isegi kui lääs ütleks abiandmisest ära, siis me ikkagi võitleme lõpuni välja," ütles sõjaväelane Viking.