Kas sa lähed valima?

Muidugi. Ja just täna ehk siis pühapäeval, mul on traditsiooniline minna just õigel päeval selleks, et teha oma valikud. Aga me täna, kuidas täna on valimispäev, siis me ei hakka nimetama konkreetseid erakondi, mina eelkõige mitte kui poliitik, vaid ka endine ERR-i nõukogu liige, tean, et seda ei tohi lubada eetris eriti sellel päeval.

Oled kaheksa aastat olnud riigikogus ja näinud seda tööd seest, siis milliseid uusi inimesi riigikogu uues koosseisus võiks olla?

See on väga hea küsimus, sellepärast et siis, kui ma kaheksa aastat tagasi vastaksin samasugusele küsimusele, siis ma võib-olla mõtleksin, et hea poliitik peaks olema nagu komplekt kahest osast, üks on see poliitiline ja juriidiline taust ehk siis ta peab olema oskuslik poliitik, aga teisest küljest tal on hästi vaja seda ekspertiisi ehk ta peab oma valdkonna meister olema. Nüüd ma arvan, et professionaalsed poliitikud meil on juba täitsa olemas, võib-olla rohkem vajame neid eksperte.

Kas peab olema ka inimesi, kellel oleks väga paks nahk? See ei ole ju saladus, et Eestis poliitikuid ei armastata.

Võib-olla paks nahk ei pea olema, sellepärast et lõppkokkuvõttes on väga oluline, et sa jääksid inimeseks. Ka meie auditoorium tegelikult tahab väga, et inimene jääks inimeseks isegi siis, kui ta räägib poliitilistel teemadel. Kas poliitikuid inimesed armastavad või mitte? No tegelikult see ei ole päris nii, et ei armastata. Valimiste päeval me ju näeme, et mingisugused poliitikud osutuvad hästi populaarseks: tuhandete kaupa hääletatakse nende poolt, see tähendab, et mingil määral nad on armastatud.

Aga kas nad on armastatud eelkõige kui poliitikuid? Kui ma seal valimiskasti juures olen ja vaatan neid kandidaate ja siis mõtlen, et see on nii tore näitleja või see on nii tore sportlane ja näed nii tore ajakirjanik, hääletan tema poolt! Mõtlemata, et võib-olla ei ole nii hea poliitik või riigikogus hakkamasaaja.

See sõltub jällegi võib-olla ka nii, et inimene tõesti oli nagu ekspert mingisuguses valdkonnas ja siis ta läheb poliitikasse ja seal tema ekspertiis ongi väga vajalik. Aga võib ka juhtuda nii, et sellist inimest lihtsalt erakond kasutab dopinguna ehk selleks, et inimesed hääletaksid ja erakond saaks rohkem hääli. Iga saadik on tegelikult oma lugu. Meil on väga erinevaid poliitikuid. Ka tänu sellele, et valijad tahavad erinevaid.

Sina läksid ka poliitikasse asju ära tegema. Olid väga edukas ajakirjanik: kogusid preemiaid siin ja seal. Tegid eksperimentaalseid lugusid, kus panid iseennast olukordadesse. Siis otsustasid, et ei, ma saan probleemidele küll tähelepanu juhtida, aga midagi ei muutu. Lähen riigikokku ja hakkan asju muutma.

Jah, tõepoolest, mulle just niimoodi tundus, et on vaja panustada. Eelkõige ma mõtlesin lõimumisele ja mul on väga hea tunne, et just seal on üks peamistest tulemustest.

Eesti keele majad on realiseerunud projekt ehk et seda sa pead enese teeneks?

No ma ei olnud ainukene panustaja muidugi, aga ütleme ausalt, et alguses minu poliitiline karjäär arenes väga kiiresti: juba kahe aasta pärast olin erakonna aseesimees. See positsioon annab võimaluse istuda koalitsiooniläbirääkimistel just selles toas, kus võetakse vastu otsuseid. Ja siis mul oli võimalik koalitsioonilepingusse panna kirja, et Eesti Keele Majad tulgu. Mul on täna väga hea meel, et ikkagi viis tuhat inimest aastas saab tasuta keelekursuseid. See töö on nüüd muidugi teiste käes ja nemad vastutavad selle eest, aga see poliitiline punkt oli ka väga paljus osas minu poolt tehtud. Minu järgmised neli aastat riigikogus olid tunduvalt keerulisemad.

Sest sa ei hääletanud nii, nagu sinu fraktsioon hääletas.

Tekib mingi hetk, kus sa hakkad mõtlema, et siin on mingisugused küsimused, kus võib-olla ei saa teistmoodi hääletada, kui ainult mitte ühiselt. Ja siis see on väga filosoofiline, väga raske kõikidele, nii fraktsioonile kui ka sinule endale. Lõppkokkuvõttes oli aga mulle oluline jääda endale truuks ja mõelda terve ühiskonna peale sel hetkel, kui ma hääletasin.

Kas see maksis tegelikult sulle poliitilise edu? Sa ei olnud enam selles toas, kus otsuseid vastu võeti ja sa ei olnud enam oma erakonna juhtpoliitikute seas?

Ma ei ütleks nii. Muidugi kui sa hääletad, sa saad aru, et mis on see võimalik tagajärg, aga ikkagi ma arvan, kokkuvõttes on see olukord tõesti tunduvalt keerulisem kui ainult see, et sa teed midagi ja siis sa saad või ei saa pärast end realiseerida. Lõppkokkuvõttes ma arvan, et kultuurikomisjoni tasemel ma sain väga palju panustada ja need neli aastat olid väga sisuline töö.

Kas sa kahetsed ka midagi, kui sa praegu mõtled tagasi selle aja peale?

Ma tean, et üks selle saate külalistest on ka seotud Tammsaare loominguga, siis võib-olla on väga hea meenutada mõttekäiku, mis on mulle hästi arusaadav - mida teeb inimene, kui ta ei mõista edasi minna? Ta läheb algusesse. Et kui ma nüüd mõtlen, et kas ma kuskil eksisin, siis ei, mitte kuskil ei ole poliitiliselt eksinud ja kui mul oleks võimalus hääletada või siis käituda uuesti, siis ma käituks täpselt samamoodi.

Nüüd siis selle tsitaadi teine pool, et läheb algusesse tagasi. Võib-olla päris algusesse ei lähe, aga kõrvale kohe kindlasti selleks, et see pilt oleks uuesti sinu jaoks selgem. Et aru saada, et mille nimel või mille pärast või kus kohas ühiskonnas sa võid veel panustada, sest mina ei näe traagikat, kui ekspert tuleb oma valdkonnast poliitikasse ja umbes neli või kaheksa aastat hiljem lahkub sealt.

Kuidas me siis sinu soovitusel neid poliitikuid peaks vaatama, kes nüüd lähevad juba kolmandale, neljandale ringile riigikogus?

No see on igaühe valik. Kui sa oled professionaalne poliitik ja sinu ambitsioon ongi olla poliitikas, siis võib-olla see kõnetab sind. Mind alati kõnetas see, et ma tahan tulemust ja siis, kui tulemus on käes, siis edasi on võib-olla lihtsam minna ja vaadata, et kus kohas veel mingisuguseid tulemusi, sest ühiskondlik töö ei ole seotud ainult poliitikaga. See võib olla ka ajakirjandus, võib-olla ka looming, see on väga mitmekesine.

Viktoria, kas vastab tõele, et sulle ju pakuti ka rahvastikuministri portfelli neli aastat tagasi? Kas sa ei oleks saanud lõimumisega rohkem tööd ära teha, kui sa oleksid selle portfelli vastu võtnud?

Toona selles kompleksis oli ka teatud koalitsiooni poolt hääletamine, aga minu teine valik oli väga selge. Tulles tagasi minu mõttemaailma juurde, siis ma ütlen, et ma olen väga parlamentaarse riigi usku. Ma arvan, et kus kohas meil ühiskonnas natukene nagu läks lappama on see, et meie arvame kogu aeg ja pöörame tähelepanu ministrile. Tegelikult ma arvan, et komisjonis ongi kõige sisulisem töö ja tegelikult see, mida parlament suudab vastu võtta on oluline, sest ministrid lõppkokkuvõttes on täitevvõim ja alluvad parlamendile.

Mihkel Raud ütles selle lühikese aja kohta, mis ta oli poliitikas, et ta sai selle ajaga rohkem enda kohta teada, kui viimase kümne aasta jooksul kokku. Kas sina saad ka sama öelda?

Ei, ma teadsin, et ma olen üsna tugev ja ma teadsin, et selleks, et olla poliitikas, on vaja olla väga tugev. Ja siis sa pead tegelikult väga hästi mõtlema, et mille nimel tegelikult tegutsed poliitikas. Mäletan kui kaheksa aastat tagasi mul oli esimene aasta parlamendis, siis ma kirjutasin raamatu "Poliitpäevik" ja siis Eda Allikmaa, kes oli minu toimetaja, ütles mulle, et kui aastad mööduvad, loe läbi, vaata, milline sa olid. Tegelikult see oli väga hea soovitus vaadata üle, et milleks sa tulid, mida sa tahtsid ja kui jäid iseendale ja printsiipidele truuks, siis pärast ei ole raske peeglisse vaadata.

Oled rääkinud, et inimene muutub poliitikas, oled isegi kasutanud selliseid väljendeid, et peale sellist meediapeksu ja jõhkrat erakonnasisest konkurentsi sa ei ole enam seesama inimene, kes enne seda ehk et pead õppima hakkama saama ilma emotsioonideta.

See on tõsi, see võib juhtuda. Mina olin väga emotsionaalne inimene. Ma jäingi emotsionaalseks inimeseks, aga kogu aeg, sa proovid end kuidagi kontrollida, sellepärast et sa kunagi ei tea.

Missugused need õppetunnid on olnud tänu millele sa oled õppinud, et peab ennast kontrollima ja ei tohi emotsioone välja lasta?

Sa kogu aeg arvestad, et see lainetus ju tuleb ja seda lainetust sa enam ei kontrolli ja see kontrolli loovutamine on see, millega sa pead nii ehk naa ära harjuma. Aga see ei kehti ainult poliitikute, vaid ka avaliku elu tegelaste puhul. Lihtsalt meie ühiskonnas on poliitika väga tähelepanu keskel. Meil ühiskond jälgib meie poliitikuid, kuna ühiskond on väike, poliitikuid on suhteliselt palju ja me jälgime kogu aeg poliitilisi protsesse, siis lõppkokkuvõttes need poliitikud täidavad mitut funktsiooni. Nad ei ole ainult sisuloojad, nad on ka näiteks meelelahutajad. Mina eelistaks, et poliitikud oleksid ikkagi sisuloojad, räägiksid ainult nagu nendest asjadest, mis on tõesti seotud nende tööga.

Kas sa said selle kaheksa aasta jooksul tagasisidet, et sa teed head tööd?

Selles osas mull vedas tõepoolest, et mul olid ka toetajad, kes kirjutasid oma nimega toetavaid kirju ja siis sõnumeid. Ja ausalt öeldes just need sõnumid, just see tagasiside andis mulle jõudu.

Viktoria, sa oled alati erakordselt efektse välimusega, sa oled kaunis naine, räägid aktsendiga eesti keelt ehk et kuidas see mõjutas sinu tööd?

Olen ära harjunud juba ülikoolist saadik, et unusta ära kõik need asjad, mis sulle võivad miinusteks olla.

Kas ma ütlesin midagi negatiivset?

Lihtsalt ma ei lähtu soopõhisest või noorusest. See ei ole mitte kunagi sinu miinus, see on alati pluss, et sa erined. Alati on see sinu pluss sellepärast, et sina näed seda pilti natuke teistmoodi ja oskus kasutada ära oma erinevusi on võib-olla just poliitikas väga vajalik. Sellepärast minul mitte kunagi ei olnud sellist probleemi, et ma erinen, vastupidi, ma teadsin väga täpselt, et on olemas teatud ühiskonnagrupid, keda ma kõnetan just tänu sellele, et ma olen selline nagu ma olen.

Sul ei olnud vaja selles maskuliinses seltskonnas ennast kuidagi eraldi tõestada ja sinuga arvestati ja sind kuulati ära.

Mind kuulati ära ja mul ei olnud isegi sellist küsimust, et ma pean midagi tõestama. Ma lihtsalt pean rääkima, lihtsalt pean väljendama oma positsiooni ja õnneks nii palju ausust ja lugupidamist võib leida ka meie poliitikas, et sinuga arvestatakse, kui sa ise arvestad oma arvamusega, kui sa ise oskad väljendada oma positsiooni ausalt ja kindlalt. Ausus on ka väga oluline, sellepärast et noh, see ei pea nagu mingisugune erimeelsus ei pea ilmnema kuskil nagu.
Muuseas ausus on poliitikute maailmas amorfne mõiste, et kas on aus või siis lihtsalt jätan rääkimata, või siis ütlen nii, et otseselt nagu ei ütle midagi valesti ka. Sa õpid kuidagi nagu eriliselt ennast väljendama ennast, kui sa poliitikas oled ja asju väljendama nagu pisut teistmoodi, kui normaalselt rääkides.

Mis oli kõige suurem illusioon, millega sa kaheksa aastat tagasi riigikokku läksid ja nüüd sa tuled ära ja ütled, et ja kahjuks nii see ei ole.

Mul ei ole negatiivseid emotsioone, tõepoolest mul ei ole sellist sellist mõtet, et küll on kahju. Mingisugust potentsiaali ma võiksin veel tõepoolest rakendada ja kasutada. Ja neljal viimasel aastal - õpetajate järelkasvu teema, kultuurilised objektid, eestikeelsele haridusele üleminek - kõik need minu teemad said edasi liikuda. Sisuline pool oli minu jaoks väga oluline ja ma väga tahtsingi panustada sisuliselt.

Miks sa siis ära tuled, kui kõik nii hästi läks?
Kui kunagi lõimumisega tegelesin ajakirjanduse tasemel, siis mulle tundus mingi hetk, et on vaja uut instrumenti ja see uus instrument on poliitika. Poliitikas saab nagu neid eesmärke realiseerida paremini. Nüüd mulle tundub, et kõike, mida saaks proovida poliitikas, ma olen justkui ära proovinud ja midagi olen saavutanud. Nüüd vaatan, et millise instrumendiga võiksin edaspidi oma projekte realiseerida. Mingisugust sellist suurt traagikat siin ei ole, vastupidi, on olemas midagi, mille kaudu ma arvan, et leian isegi suuremat rakendust. Selleks, et kõnetada.

Kuidas see lõimumine on läinud? Sinu abikaasa Meelis Kubits ütles ühes saates, et sa räägid perfektselt eesti keelt, aga ikkagi tihtipeale inimesed võtavad sind kui külalist.

Mina sellist teravust enam ei märka. Samas on arusaadav, et eestivenelased ei ole homogeenne grupp endiselt, et neid on väga erinevaid ja ka suhtumine on väga erinev, nii et selles mõttes lõimumine, nagu ka ükskõik milline teine protsess ei saa olla sellises faasis, et nüüd me ei pea enam sellega tegelema.

Vabaduse väljakul oli tank, Vene tank, mis oli Ukraina armee poolt purustatud, ja sinna viidi lilli. Et kuidas sa seda olukorda vaatad? Sa ise oled öelnud, et Eesti venelased on Ukraina sõna taustal kujunemas mitte lihtsalt Eesti patriootideks, vaid suurteks Eesti patriootideks. Ma tahan seda uskuda. Samas viimastel Vene Föderatsiooni presidendivalimistel, mis olid 2018. aastal, 90 protsenti neist hääletas Putini poolt. Mille alusel sa väidad seda, mida sa väidad?

No see on väga keeruline küsimus, mis minu jaoks on ilmselgelt üks emotsionaalsetest küsimustest, aga võib-olla sellepärast ma täna ootan ka valimiste tulemusi. Üks asi on reiting, teine asi on varireiting ehk siis reiting, mis ilmneb alles valimiste päeval. Ma ootan täna, mis tulemusega siis õhtul silmitsi seisame. Mul on huvitav ja teisest küljest ma tõesti väga loodan, et minu sisetunne vastab tõele. Eesti venelaste puhul on see, et viimasel ajal ma märkan, ja see on hea positiivne trend, et nad hakkasid valima maailmavaateliselt. Veel viisteist aastat tagasi ma niivõrd seda ei märganud: olid ikkagi nagu see niinimetatud oma teemade erakond ja siis olid kõik teised, võõrad. See on üldse kõige olulisem valimiste puhul - teha oma valik mitte sellepärast, et mingisugune persoon sulle meeldib või ei meeldi, vaid maailmavaateliselt. Maailmavaade on sisuliselt sama stsenaarium, mille järgi hakkab elama sinu riik.

Mis sa arvad, millal venelaste silmad avanevad selle suhtes, mis praegu tegelikult toimub?

Sa proovid seda panna ühte kasti, et kõikidel on silmad kinni. Ma nii ei arva. Need teemad on mitmekihilisemad. Nagu ma sõnastasin, et üsna palju on neid eestivenelasi, kes on suured Eesti patrioodid ja kellel on silmad väga ammu vägagi lahti. Täna on oluline päev ja loodan, et täna numbrite kaudu seda ka saame näha.

No sa oled mitu korda tänases intervjuus juba vihjanud, et sinu järgmised väljakutsed on loomingulised. Kas hakkad kirjutama päevikut oma aastatest riigikogus?

Ma hakkan kirjutama, sellega ma praegu võib-olla piirduks, et ma ütlen välja, et need on loomingulised projektid. Oli üsna mitmeid, mis ootasid aastaid sahtlites ja millele mul ei olnud nii palju ei energiat ega ka aega. Aga lõppkokkuvõttes see projekt on seotud kirjutamisega tõesti.