Esmaspäeval levis sotsiaalmeedias video, milles on näha sõjavangi langenud Ukraina sõdurit, lahingust räsitud, sigarett rippumas suunurgas. Sõdur lausub "Slava Ukraini!", misjärel kaadrist välja jäänud tõenäoliselt Vene sõdur või sõdurid avavad tema pihta automaatidest tule. Kui kuulidega pihta saanud ukrainlane kokku variseb karjub talle Vene sõdur "Sure!" ning sõimab teda.

"Sealt videost on võimalik nii palju näha, et tegemist on Ukraina sõduriga. Kuna ta on nüüd tegelikult vastase võimuses, ta on relvitu, ta ei näi osutavat mitte mingisugust vastupanu, ta ei püüa isegi põgeneda, siis selline sõjavang on kaitstud. Tema isiku kallale tungida ei tohi. Kui ta nii julmalt seal kohapeal maha lastakse – kõik visuaalne pool viitab sellele, et toime on pandud sõjakuritegu," selgitas sõjaõiguse asjatundja, Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse kaasprofessor René Värk.

Teisipäeval teatasid Ukraina relvajõud, et videos hukatud sõduri nimi on Timofi Šadura. Ta jäi lahinguväljal kadunuks juba 3. veebruaril. Sõduri nimes ei saa siiski lõpuni kindel olla seni, kuni Venemaa tema surnukeha Ukrainale ei tagastata, teatas hiljem Ukraina sõjavägi. Ukraina meedias on levinud kahtlus, et see võib olla ka keegi teine.

Sotsiaalmeedias on Šadurast saanud siiski juba Ukraina vastupanu sümbol, temast jagati Ukraina lipuvärvi toonides pilte loosungiga "Au Ukrainale!".

Ukraina valitsus hakkas hukkamist uurima kui sõjakuritegu. Sõjavange kaitseb Genfi kolmas konventsioon, ütles Värk. Genfi konventsioonid lepiti kokku 1949. aastal ning neid täiendati lisaprotokollidega aastal 1977.

"Riigid on omavahel kokku leppinud. See ei ole nii, et õigusnõunikud või MTÜ-d, kes pressivad riikidele mingeid piiranguid peale. Ei, riigid ise, sealhulgas Nõukogude Liit, täna Venemaa, on nende reeglitega nõustunud."

See tähendab, et Venemaal on kohustus need reeglid selgeks õpetada oma sõjaväelastele, jälgida nendest kinnipidamist ning rikkumisi karistada.

"Siin nüüd see probleem ongi – Venemaa paistab süstemaatiliselt seda kohustust eiravat ja eks nii osad Vene sõdurid saavad vaid hoogu juurde sellisteks tegudeks," märkis Värk.

Värk selgitas, et uurimine võib tähendada video analüüsi, andmetes võib olla peidus juhtumi asukoht. Süüdlastest võib olla ka veel lindistusi, sealhulgas näiteks heli raadiosidest või telefonikõnedest. Ukrainal võib olla ka võimalus sõjakurjategijad tagaselja süüdi mõista kui nende tabamine osutub võimatuks.

"Sõjakuriteod – need ei aegu. Kui need toime pannakse on need kuriteod kõikjal maailmas. Kui need inimesed ükskord reisima hakkavad väljaspool Venemaad, siis on alati oht, et nad võetakse kuskil rajalt maha, antakse üle näiteks Ukrainale kohtupidamiseks või karistuse täideviimiseks. Ei maksa uurimisesse suhtuda kui kasutusse tegevusse, kui neid isikuid just kätte ei saada," rääkis Värk.

See ei ole üksikjuhtum, sõjakuritegudest tõendeid on ukrainlased kogunud hulgi. Alati kõiki tõendeid ei pruugi saada kohtus kasutada, selgitab Värk, kuid need kõik kokku loovad konteksti. Nii on võimalik tõestada, et sõjareegleid rikub Venemaa süstemaatiliselt.

"Kui me lähme poliitilise, sõjalise juhtkonna juurde, siis tihti seal me ootamegi seda, et kas me räägime süstemaatilistest rikkumistest. See on miski, mida riigi sõjalised ja poliitilised juhid oleksid pidanud tähele panema ja nad oleksid pidanud sekkuma. Nad ei teinud seda. Nii on meil võimalik potentsiaalselt jõuda ka Putinini."