Möödunud aasta varustuskindluse analüüsist selgus, et 2027. aastal võib esimest korda tekkida olukord, kus Eesti tarbijatele ei jätku piisavalt elektrienergiat. 

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi energeetika asekantsler Timo Tatar ütles, et peamiselt kõrge CO2 heitme tõttu ei pruugi Eesti põlevkivielektrijaamad enam suuremal osal ajast turule pääseda.

"Ja kui sellise põlevkivielektrijaama omanik oleks puhtalt majandusloogikast lähtuv ettevõte, siis ta võtaks vastu otsuse, et neid jaamasid ei ole mõtet mõne tunni jaoks käimas hoida ja need jaamad oleks mõistlik sulgeda," selgitas Tatar. 

Mure on just Eesti Energia vanemate tootmisplokkidega, mille sulgemine võib Eesti tarbijad tipukoormuse ajal hätta jätta. Konkurentsiamet on välja arvutanud, et iga saamata jäänud megavatt-tund maksab ühiskonnale 7287 eurot. Kui elektripuudus ületab aastas 4,5 gigavatt-tundi või kui piirangutunde on rohkem kui üheksa, tuleb riigil midagi ette võtta. 

Euroopa Liidus lubatud lahenduste seas on strateegiline reserv. Lihtsustatult saaks jaama omanik raha selle eest, et ta tootmisvõimsust igal hetkel stardivalmis hoiaks. "Et kui süsteemihaldur ütleb, et nüüd on kuri karjas, elektriturul nõudlus ja pakkumine kokku ei tule, siis need jaamad tulevad turule," sõnas Tatar. 

Riigiabiluba oodatakse järgmiseks aastaks 

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis valminud eelnõu pakub reeglid, kuidas niisugune reservvõimsus hangitakse. Timo Tatar loodab, et eelnõust saab seadus selle aasta jooksul.

"Ja paralleelselt me peame sellisele strateegilisele reservile taotlema ka riigiabiluba. Me hakkame seda taotlema siis, kui me oleme oma seadusemuudatustega valitsusest läbi käinud ja need riigikokku ära saatnud," sõnas Tatar. 

Eeltööd Brüsseli poole pöördumiseks juba käivad. Elering on valmis saanud mahuka dokumendi, milles kirjeldab ära reservi loomise tehnilise poole ja ajakava. Selle kõrvale valmistab konkurentsiamet praegu oma analüüsi, kus uurib, ega riiklikult kontrollitud reservile alternatiivi leidu. 

Riigiabiluba loodab Tatar hiljemalt järgmise aasta alguseks. "Niipea, kui riigiabiluba on olemas, ja seadus vastu võetud, on meie soov käivitada ka strateegilise reservi hange," rääkis Tatar.

Tatar lisas, et hanke korraldab Elering ning selle tingimused peab heaks kiitma konkurentsiamet. "Et tagada seda, et see hange oleks võimalikult läbipaistev. Et sinna oleks võimalik erinevatel tootjatel soovi korral konkureerida," märkis ta.

Vähempakkumine ühe pakkujaga 

Praktikas on just erinevaid tootjaid meelitava hanke korraldamine peaaegu võimatu. Kuna reserv peaks olemas olema vähem kui nelja aasta pärast, siis päris uut elektrijaama keegi selle tarbeks ehitada ei jõua. Pealegi poleks sellel mõtet. Euroopa Liit lubab strateegiliseks reserviks kasutada ainult sellist tootmisseadet, mis muidu elektriturul ei osale. 

"See on selline punkt, mis ei ole uute jaamade strateegilisse reservi pakkumiseks väga motiveeriv," sõnas Tatar. 

Juhitavate võimsuste seas on Eestis ka päris palju elektri- ja soojuse koostootmisjaamasid, kuid neist kõige suuremate elektriline võimsus küündib 25 megavatini. "Strateegilise reservi mõttes me räägime ikkagi paarisajast megavatist. Kui palju täpselt, eks seda koostöös konkurentsiamet ja Elering peavad ütlema," ütles Tatar. 

Pealegi ei saa ka koostootmisjaamu ainult häda korral tööle panna. Niisiis jääb võimaliku reservipakkujana sõelale ainult riigiettevõte Eesti Energia. Timo Tatar märkis teiste riikide näitel, et strateegilisse reservi suunatakse üldjuhul kõige vanemad ja ebaefektiivsemad tootmisplokid. 

"Tõenäoliselt ka Eesti Energia pakuks sellisesse reservi kõige vanemaid plokke, mille kasutegur on väiksem ja mis igapäevaselt elektriturule ei pääseks. Ja teised plokid ikkagi toimetaksid igapäevaselt elektriturul edasi," sõnas Tatar. 

Vähempakkumise aeg pole veel kindel 

Ka Elering arvestab sellega, et strateegilist reservi hakkab pakkuma Eesti Energia. "Ühe olemasoleva elektrijaama eluea pikendamine on märkimisväärselt odavam kui uue jaama ehitamine," sõnas Eleringi energiaturgude analüütik Hardi Koduvere. 

Mõnes mõttes teeb riigifirma monopoliga leppimine elu lihtsamaks. Kui niikuinii ei peeta realistlikuks, et keegi reservvõimsuse loomiseks midagi uut ehitab, on vähempakkumise väljakuulutamiseks rohkem aega ning pisut oodates võime me vältida ebamõistlike kulusid. 

"Kui me oleme täiesti kindlad, et meil on 2027. aastal see varustuskindluse probleem, siis me peaksime võimalikult kiiresti hakkama seda hanget korraldama. Aga sajaprotsendilise kindlusega tulevikku prognoosida on täiesti võimatu," rääkis Koduvere.

Tema sõnul on probleemi tekkimine küll tõenäoline, kuid võib ka juhtuda, et see ei realiseeru. 

Mida aeg edasi, seda selgem on, mida teeb Eesti Energia oma vanade plokkidega turupõhiselt ning üha täpsemalt saab arvestada ka vajamineva reservi suurust, selgitas Koduvere. 

"Me jätame endale võimaluse, et kui turuolukord on soodne ja varustuskindluse probleemi siiski ei teki, siis tarbija ei pea selle eest üldse maksma," ütles Koduvere.

Tulevikuks oodatakse juhitavaid võimsusi turult 

Praegu pole paigas ka see, kui pikaks ajaks reservihange tehakse. Koduvere sõnul võiks lepingu pikkus jääda ühe ja viie aasta vahele. 

"Ja kui me teeme strateegilise reservi meetme näiteks kolmeks aastaks, siis võib-olla  see juba annab selgust elektriturult. Et nende kolme aasta lõppedes me juba näeme, et kas see probleem on lahenenud, kas turg suudab ilma strateegilise reservita meie varustuskindlust tagada või peame me seda pikendama ja uuesti kaks või kolm aastat tegema," ütles Koduvere. 

Timo Tatar märkis, et Narva jaamasid ei saa igavesti strateegilises reservis hoida. "Me peame ühel hetkel jõudma selleni, et meil tekivad ka uued juhitavad jaamad," sõnas Tatar ning lisas, et ennekõike võiks need tekkida ilma strateegilise reservita.

"Kas Fermi Energia teeb oma tuumajaama projekti teoks või mõni muu seltskond käivitab Eestisse kiirelt käivituva gaasijaama. Sellisel juhul strateegilist reservi ei kasutata," sõnas Tatar. 

Elering on arvestanud, et reservi hankimine võib maksta umbes 18 miljonit eurot aastas. Samas kinnitavad nii Koduvere kui ka Tatar, et hinnang on esialgne ja võib aja jooksul tublisti muutuda. Vajaminev raha korjataks tarbijatelt koos võrgutasuga. Keskmisele majapidamisele tähendaks see aastas umbes kuueeurost lisakulu.