Enne sõda elas Kupjanskis üle 60 000 inimese. Alates Vene vägede täiemahulise invasiooni algusest on linn elanud üle kolm evakuatsioonilainet. Algselt põgenesid inimesed venelaste okupatsiooni eest, kui aga mullu septembris linn vabastati, põgenesid kollaborandid.

"Selliseid inimesi oli palju. Vastik tunne on, sest ma teadsin neist mitmeid. Lähedased, naabrid, tuttavad – nad tervitasid okupante ja tegid nendega koostööd. Pärast põgenesid nad Venemaale. Ma väga loodan, et kui kõik see läbi saab, siis nad siia enam tagasi ei tule. Nad ei ole siin teretulnud," rääkis Irina.

Praegu jääb Kupjansk pidevalt tule alla ning Ukraina võimud kutsuvad inimesi üles evakueeruma. Paljud pole siiski nõus lahkuma.

Ka Ninale on pakutud evakueerumisvõimalust, kuid ta ei soovi lahkuda. "Sest see on minu kodu, see on minu maa. Ma ei soovi kuhugi mujale minna," ütles ta.

Hiljuti algas rindeäärses tsoonis kohustuslik evakuatsioon eeskätt invaliididele ja lastele. Selliseid inimesi on Kupjanskis poole tuhande kanti ja mitte kõik neist ei soovi lahkuda.

"Inimesi tuleb veenda, nii vanemaid kui ka lapsi. Lapsed tihtipeale ei soovi siit lahkuda, sest siin on nende kodu, nad on siin üles kasvanud, neil on siin sõbrad. See on nende kant, nad on siin kohalikud. Väga raske on jätta kodumaa maha ja minna kuhugi tundmatusse. See on väga suur otsus. Siiani on meil õnnestunud neid veenda lahkuma. Pole olnud kedagi, kes oleks ära öelnud. Siiani me oleme suutnud nad kõik ära rääkida," rääkis Kupjanski linnapea nõunik Vitali Kolesnik.

Inna elas okupatsiooni all üheksa kuud, aga nüüd otsustas lahkuda.

"Loomulikult on see raske otsus. Jätta maha oma kodu, kinnisvara ja minna tundmatusse on väga raske. See võib tunduda lihtsana, aga tegelikult on seda otsust väga raske vastu võtta. Kui aga mürsud kukuvad sulle hoovi, on hirmus ja ohtlik, oled sa sunnitud selle otsuse vastu võtma," ütles Inna, kes lubab pommitamise lõppedes koju tagasi minna.

"Siin on minu kodu, minu maa. Loomulikult tuleme tagasi," sõnas ta.

Enamikul kohalikest on sõbrad ja sugulased ka Venemaal. Õigemini olid, sest sõda on kõike muutnud.

"Tavalist suhtlust nendega enam ei ole. Üksikud telefonikõned. "Elus?" - "Elus". "Pihta ei saanud?" - "Ei saanud". Vaat nii suhtlemegi. Poliitikast keegi ei räägi. Kõik ju saavad aru, et, vabandust väljenduse eest, Putin on tõbras. Tema on selle jama korraldanud, alustades seda sõda. Mul pole lihtsalt sõnu. Ta on lihtsalt värdjas," rääkis Vitali.