Rindejoone ääres oleva evakueerimismeeskonna ülem on Eestis õppinud.

"Ma olen sõjaga seotud alates 2014. aastast. Ma olin taktikalise meditsiini instruktor ja 2015. aastal õppisin Tartus Eesti Kaitseväe Akadeemias," rääkis Ukraina sõjaväelane hüüdnimega Milka.

Tema alluvuses teenib ka Eesti kodanik, Pärnust pärit vabatahtlik German Barinov.

"Hetkel oleme "med-evak", evakueerime haavatuid positsioonidelt. Muide, meil on palju ülesandeid – vahepeal käime positsioonidel, vahepeal osaleme lahingutes. Tööd on palju," kirjeldas Barinov.

Barinov ja tema relvavennad liiguvad rindejoonel soomustatud autoga, mis kaalub peaaegu viis tonni, erinevalt eelmisest aastast, kui ta sõitis tavalise autoga ja sai kaks korda haavata.

"Meie üksus vajab rohkem selliseid soomustatud autosid. Soomus on tähtis. Kui soomus puudub, siis lendavad killud läbi auto. Me peame päästma elusid, mitte ise koos haavatutega surma saama," ütles Ukraina sõjaväelane hüüdnimega Tormaja.

Puudus pole ainult autodest. "Meil on vaja inimesi. Kahjuks on see kurb tõsiasi, – haavatuid ja surnuid on palju. Meil on kogu aeg vaja täiendust ehk inimesi, kes asendaksid meid, et ka me saaks puhata," ütles Milka.

Selline ongi nende meeskond – kaks ukrainlast ja üks eestlane. Sõda kestab juba üle aasta ning Barinov, kes on viibinud seal täiemahulise sõja algusest saadik, on võetud seal juba ammu omaks.

"German on suurepärane sõber, kes alati aitab ja päästab igas olukorras. Ta on väga hea inimene," ütles Tormaja.

"Ta ei ole võõras. Ta õppis paari kuuga ära ukraina keele. See on muljetavaldav ja lugupidamist väärt. On tore, et ta liitus Ukraina armeega ning annab endast kõik, et koos meiega, õlg-õla kõrval kaitsta Ukrainat," rääkis Milka.

Milka ja Tormaja arvamust Barinovi kohta jagab ilmselt ka Ukraina president Volodõmõr Zelenski, kes eelmise aasta suvel autasustas teda kolmanda astme vapruse ordeniga.

"Pidin saama augustikuus, aga juhtus nii, et ma ei saanud positsioonidelt ära minna ja siis sain alles veebruaris. Aga tänan selle eest," ütles Barinov.

Tundub, et sõda pole veel suutnud Barinovi väsitada.

"Praeguse seisuga Ukraina on minu jaoks kodu. Minu üksus on minu perekond. Mul on ka pruut Harkivis, nii et kui olen rotatsioonil või puhkusel, siis olen temaga. See koht on minu kodu nüüd. Puhkusel ikka kavatsen käia koju, Eestisse. Süda on ikka seal. Aga nii kaua, kui see kestab, ma olen siin," rääkis Barinov.