Catherine Henderson ja Paul Halton elavad sõna otseses mõttes maailma eri otstes, aga on saatusekaaslased. Austraallanna ja inglane olid mõlemad abielus jaapanlasega, kellega said lapsed, aga lõigati neist pärast lahutust ära.

Nimelt on Jaapan üks väheseid arenenud riike, kus lahkumineku järel määratakse laste hooldusõigus pea eranditult ühele bioloogilisele vanemale, kelle lahkusest ripub, kas ta lubab teist vanemat laste ellu või mitte.

"Ma olin rabatud ja šokis. Ma ei suutnud seda uskuda. Ma ei saanud aru, kuidas minu abikaasa, see mees, kes oli 25 aastat minuga samas voodis kõrvalpadja peal maganud, oli võimeline midagi sellist tegema," rääkis Catherine.

"Minu lapsed varastati minult ja mind isana nende elust. Seda ei saa enam kuidagi tagasi. See on jäädavalt läinud," sõnas Paul.

Pereõiguse eksperdi ja Catherine'i advokaadi Tamayo Omura sõnul tuleb see seadus Jaapani patriarhaalsest minevikust. Kui enne teist maailmasõda otsustas laste saatuse alati mees, siis pärast ilmasõda püüti arvestada ka naiste õigustega, mis kokkuvõttes tõi kaasa sätte, mis sisuliselt käsib kohtutel hooldusõigusvaidluse puhul otsustada selgelt ühe vanema kasuks.

"Kui vanemad lahutavad, siis on suhted sassis. Loogika seisneb selles, et taolises seisundis ei suuda vanemad asja arutada ja lapsele sobival ajal õigeid otsuseid teha," ütles Omura.

See ei puuduta ainult peresid, kus üks pool on välismaalane. Näiteks kui Jaapani peaminister Junichiro Koizumi nullindate alguses lahutas, sai tema tol hetkel rase naine sündimata lapse hooldusõiguse ja mees kahe vanema poja hoolduse. Ajakirjanduse andmetel ei kohtunud riigi ühe tuntuma poliitiku noorim laps isaga kuni oma 18. sünnipäevani. Eriti harjumatu ja raske on selline kord aga just välismaalaste jaoks.

Hooldusõiguse saab parasjagu lastega olev vanem

Kõik need lood algavad õnnelikult. Keskkooliõpetajana töötav Catherine kohtus jaapani mehega 90ndate lõpus Austraalias. Pärast abiellumist kolisid nad mehe kodumaale ja perre sündis kaks last – tüdruk ning poiss. Aga vanemate armastus sai otsa.

"2017. aastal tähistasime 15. pulma-aastapäeva. Ma panin meile õhtusöögiks Hispaania restoranis laua kinni ja poole eine ajal küsis ta minult lahutust. Ma olin šokeeritud. Mul polnud aimugi, et ta minult sel päeval lahutust küsib," rääkis Catherine.

Paul elas jaapanlannast abikaasaga Suurbritannias, Chippenhamis, kui kolme lapsega kooselu karile jooksis.

"2011. aastal otsustasime mina ja mu eksnaine, kellega siis abielus olime, ja elasime kolme lapsega Inglismaal... Olime alati elanud Inglismaal, mitte Jaapanis. Me otsustasime lahutada," rääkis Paul.

"See polnud kõige lihtsam lahutus. Hakkasime laste kasvatusõigust kohtu kaudu lahendama. Tema taotles luba lapsed püsivalt Jaapanisse viia. Õnneks ei kiitnud kohtud seda heaks. Siis sõitsid nad paariks nädalaks Lõuna-Inglismaale puhkama. Sel päeval, kui pidin neile järele minema, saatis eks e-maili, et nad ei läinudki Lõuna-Inglismaale, vaid hoopis Jaapanisse ega kavatse sealt tagasi tulla," kirjeldas Paul.

"Astusin sisse ja laste magamistuba oli täiesti tühi. Seal polnud mööblit. Ainult vaibad olid veel põrandal, riiul ka. Ma ei suutnud uskuda, et ta teeks lastele midagi nii kahjulikku. Ma ei kahtlegi, et ta armastab neid, aga see oli lapsi kahjustav tegu," ütles Catherine.

Siin tulebki mängu veel üks Jaapani eripära. Nimelt annavad kohtud valdavas enamuses hooldusõiguse vanemale, kelle juures lapsed parasjagu viibivad. Kriitikute sõnul õhutab see sisuliselt lasteröövi.

"Üks mure on see, et Jaapan ei keela oma vanematel lapsi röövida. Meie väidame, et see on põhiseaduse vastane. Teiseks mureks on tõik, et lahutuse järgselt pole loodud süsteemi, mis tagaks lapsele juurdepääsu vanemale, kes kasvatusõigust ei saanud. Me väidame, et see pole põhiseaduslik," rääkis advokaat Omura.

Kontakt lastega katkeb

Tamayo Omura esindab mitme vanema ühishagi Jaapani ülemkohtus, mille eesmärk on tõestada, et selline kohtupraktika on põhiseaduse vastane ning sundida seadusi muutma. Kusjuures praeguse korraga pole rahulolematud mitte ainult vanemad, kes hooldusõigusest ilma jäid. Sisuliselt tähendab praegune kord seda, et kärgpered, nagu läänemaailm neid sageli tunneb, on Jaapanis haruldased.

Austraallanna Catherine'i puhul andis kohus kahe lapse ainukasvatusõiguse mehele. Naine ei saa neid isegi külastada, sest lapsed ütlesid kohtule, et nad ei taha ema näha. Catherine usub, et see on abikaasa mõju, kes pole lubanud tal juba üle kolme aasta tütart ja poega näha.

"Ma olen lugenud vanemast võõrandumise kohta ja sellistest probleemidest, ja ma mõistan intellektuaalselt, et nad pidid seda ütlema minu eksmehe rõõmustamiseks. Mõte sellest, et seda ütlesid lapsed, kes minu kehast ilmale tulid, mõjub nagu füüsiline löök. See on lihtsalt uskumatu," rääkis Catherine.  

Catherine teab, kus lapsed elavad, kuid kortermaja ees seismisest lähemale ei pääse.

Isegi kui kontakt taastub, on haavu lappida raske. Pauli lapsed viidi Jaapanisse aastal 2014 ja ta lõi vahepeal uue pere Anne'iga, kellel on samuti eelmisest kooselust kaks last ja nüüd neil kahepeale veel üks tütar. Mees pidas siiski Jaapanis kulukaid kohtulahinguid ja saavutas isegi võidu, kuid siis tekkisid probleemid otsuse täitmisega ehk laste tagastamisega. Alles hiljuti, kui kaks vanemat last soovisid Inglismaale õppima tulla, andis Pauli jaapanlannast eksnaine loa.

"Liikudes edasi 2022. aastasse, sain ma märtsis oma eksnaiselt e-maili, et kaks vanemat last tahavad tulla Inglismaale edasi õppima. Ja et kas mulle sobiks, kui nad minu juurde kolivad. Mis oli muidugi fantastiline. Ma olin väga üllatunud ja ütlesin, et nad võivad tagasi tulla," rääkis Paul.

Kokku seitse hinge elavad nüüd ühe katuse all ja suures segaperes harmoonia leidmine ei ole olnud kerge.

"Pärast laste naasmist on olnud... Ma ei tea, mida ma ootasin. Teadsin, et see ei lähe libedalt. Oodata oli keerulisi ja häid aegu, nii nagu kõigi lastega. Aga me harjume üksteisega. Me peame õppima üksteise kombeid, mis meile meeldib ja mis mitte. Ja samal ajal püüame haavu parandada. See on keeruline olnud," rääkis Paul.

Avalik arvamus riigis on muutumas

Kui Pauli eksabikaasa ei vastanud kommentaari palvetele, siis Catherine'i eksmees teatas, et kohus on teinud otsuse tema kasuks ning ta pole ühtegi seadust rikkunud. Sedamööda kuidas sarnased juhtumid ja kohtuvaidlused tähelepanu pälvivad ning huvigrupid korraldavad ka meeleavaldusi, on ka avalik arvamus Jaapanis hakanud muutuma.

Hiljutise uuringu kohaselt pea pooled vastajad toetasid, et lahutuse korral osaleks mõlemad vanemad laste kasvatamises ja Jaapani justiitsministeerium ongi koostanud ka vastava muudatusettepaneku. Catherine'i jaoks on aga tulevik ebaselge ja täis painavaid küsimusi.

"Ma olen kaotanud oma kodu, lapsed ja töö. Kõik on juba läinud. Ja ma olen sunnitud Jaapanisse jääma, sest mu lapsed on siin. Kas ma suren, enne kui neid näen? Või kas nemad surevad enne seda? Kas nad saavad lapsi ja ma ei kohtu oma lapselastega? Nii palju hirme ja muret on seotud tulevaste asjadega," kirjeldas Catherine.

Praegu ei jää Catherine'il muud üle, kui teha regulaarseid videokirju lootuses, et see aitab võõrandumist ära hoida, kuni lapsed saavad 18 ja võivad ise enda eest otsustada.

"Ma pean selle lootuse külge klammerduma. Muidu ei liigu mu mõtted heas suunas. Ma pean lootma, et kunagi saame me jälle kohtuda. Ma olin oma tütrega 14 aastat ja pojaga 10 aastat koos. Ja loodan, et nad ei unusta seda," sõnas Catherine.

Loomulikult tekkis paljudel küsimus – kas sellises olukorras on ka eestlasi? Täielik info kohtuasjade osas puudub, aga justiitsministeerium, kes tegeleb Haagi konventsiooni täitmisega, kinnitab, et meil on pooleli 22 lapseröövi ja seitse suhtlusõiguse tagamise kaasust, aga mitte ükski Jaapaniga.