WHO teatel leiti teisipäeval Tansaania kirdeosast Kagera piirkonnast haruldase, kuid surmava Marburgi viiruse juhtumeid. Tansaania on ka Eesti inimeste seas populaarne reisisihtkoht.

Terviseameti nakkushaiguste osakonna peaspetsialisti Jelena Rjabinina ütles ERR-ile, et reisijad peaksid vältima koobaste külastamist ning kokkupuudet nahkhiirtega, samuti hoiduda haigetest inimestest ja kokkupuutest nende kehaeritistega.

"Viirus levib vere ja teiste kehaeritistega, nagu roe, okse, uriin, sülg, sperma, respiratoorne sekreet," selgitas Rjabinina. "Nakatumise vältimiseks tuleb rangelt hoiduda kokkupuutest haigete ja haiguskahtlaste inimeste või loomade vere ja muude kehavedelike ning sekreetidega."

Nakatuda saab ka saastunud süstaldega ning nakatumisoht on suurem tervishoiu- ja laboritöötajatel.

Nakkusallikaks on haige inimene või loom. Viiruste looduslik reservuaar ei ole Rjabinina sõnul täpselt selge, kuid haigustekitaja on isoleeritud Aafrikas rohepärdikutel ja puuviljatoidulistel nahkhiirtel.

"Kõige nakkusohtlikum on haigus ägedas faasis. Haige hooldamisel peab olema eriti ettevaatlik saastunud süstaldega, kuna torkehaavade järel suureneb nakatumise risk. Surnute matmisele on kehtestatud ranged nõuded," kirjeldas terviseameti peaspetsialist.

Ta lisas, et Marburgi viirus on väga kõrge patogeensusega, mistõttu on seda võimalik uurida vaid eritingimustega laborites. Viirusega samasse rühma kuulub ka Ebola viirus. Viirused säilivad toatemperatuuril, kuid hävivad kiiresti üle 60-kraadise temperatuuri juures ning ultraviolettkiirguse või desinfektantide toimel.

Viirus avastati 1967. aastal, kui sellesse nakatusid Saksamaa ja Serbia laboritöötajad, kes tegid uurimistööd Ugandast toodud ahvidega. Pärast viiruse tuvastamist on sisse toodud haigusjuhte avastatud vaid kahel korral: üks juht Hollandis ja teine USA-s, mõlemad 2008. aastal.

Möödunud aastal registreeriti WHO andmetel Marburgi viiruse puhang Ghanas, kus oli kolm haigusjuhtu. Enne seda on haigus tuvastatud 2021. aastal Guineas, aastatel 2007–2017 neljal korral Ugandas, 2004.–2005. aastal Angolas, 1998. ja 2000. aastal Kongo Demokraatlikus Vabariigis, aastatel 1980, 1987 ja 1990 Keenias ning 1975. aastal Lõuna-Aafrikas.