Ega XV riigikogu koosseisu juures midagi unikaalset ole. Nagu ikka on umbes kolmandik uustulnukaid ja asendusliikmete arvel suureneb nende arv veelgi. Kogemusi on samuti. Ma arvan, et esimest korda on valitud riigikogu liikmeks nii palju ministritöö kogemusega inimesi. Mina lugesin kokku 36. Kuidas mõned nendest ministritööga hakkama said, on muidugi iseasi.

Toompeale nad muidugi kõik ei jää, näiteks üheksa neist läheb uuesti valitsusse, sealhulgas kuus senise valitsuse liiget.

Võib ära märkida, et uute liikmetena tuleb riigikokku taas mitu praegust või endist omavalitsusjuhti.

Asendusliikmetest on kaheksa juba olemas, kohe-kohe tuleb veel 12, sest 13 valitsuse liikmest on 12 riigikogust ja praktika on näidanud, et nad ei jää viimasteks.

Ka riigikogu esimeheks valitakse uustulnuk, ilma igasuguse parlamendi-kogemuseta Lauri Hussar. Aga pole viga – ka Toomas Savi ja Ene Ergma alustasid kunagi samamoodi. Saab näha, kas Hussar saab koalitsiooni 60 häält või tuleb neid juurde, eriti kui opositsioon oma esimehekandidaati välja ei pane.

Kui kogemustest ja järjepidevusest rääkida, siis kandideeris nendel riigikogu valimistel kuus VII, ehk siis 1992. aastal valitud esimese taasiseseisvunud Eesti riigikogu liiget: Ignar Fjuk ja Sulev Alajõe Eesti 200, Tunne Kelam, Lauri Vahtre, Trivimi Velliste Isamaa ja Eiki Nestor sotsiaaldemokraatide ridades. Tõsi, valituks neist keegi ei osutunud. Küll aga valiti ka seekord riigikokku sinna juba 1995. aastal pääsenud Jürgen Ligi ja Siim Kallas.

Mis puutub riigikogu üldisesse jõudude vahekorda, siis pärast mõningaid manööverdamisi on need täiesti muutunud. Keskerakonna esimehe Jüri Ratase teine koalitsioon on täies koosseisus opositsioonis ja tundub et nägelemist nende vahel on veelgi rohkem kui koalitsiooni aegadel. Ja Ratase ning Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) esimehe Martin Helme konkureerimine riigikogu teise aseesimehe koha pärast koosmeelele kaasa ei aita.

Nagu Reformierakond välja ütles, saab esimeseks aseesimeheks Toomas Kivimägi. Oleksin isegi arvanud, et arvestades traditsioone – meenutame Kristiina Ojulandi, Laine Randjärve ja Keit Pentust – suunatakse ka seekord sellele kohale mõni naispoliitik, näiteks Liina Kersna. Aga tema sai hoopis fraktsiooni aseesimeheks.

Minnes aste madalamale, siis jagelus riigikogu teise aseesimehe koha pärast lööb segi kaardid ka Keskerakonna ja EKRE fraktsioonis. Kui kõik oleks läinud traditsiooni järgi, oleks Helme olnud riigikogu juhatuses ja Ratas oma fraktsiooni esimees. Nüüd, kui juhatusse saab ilmselt Ratas, võib fraktsiooni juhi pärast minna võitluseks Mihhail Kõlvarti tiivaga, kes võiks pakkuda välja Lauri Laatsi, kellele võiks vastaskandidaadiks olla mitte Jaanus Karilaid, vaid Jaak Aab. EKRE-s aga peab Helme otsustama, kas ta hakkab juhtima fraktsiooni või jätab endale erikomisjoni esimehe koha.