Rindejoonest linnulennult nelja kilomeetri kaugusel asuvas Orihhivis on pidevast pommitamisest hoolimata töötav linnavalitsus, politsei ja päästeteenistus. 18 000 elanikust on paigale jäänud kümme protsenti.

Elu Orihhivi linnas tähendab aga igapäevast keldrites istumist.

"On kordi, kus me 14, 18 tundi ei tule keldritest välja, sest möll käib lakkamatult. On Gradid, Uraganid, Smertšid, miinipildujad. Meil ei ole sellist asja. Viimastel päevadel on meid pommitatud 500-kilogrammiste pommidega, mis hävitavad täielikult terveid kvartaleid," kirjeldas Orihhivi aselinnapea Svitlana Mandritš.

Miks linna jäänud umbes 2000 inimest sealt ei lahku, ehkki riik pakub evakueerimist? "Nad räägivad, et me sündisime siin ja siin me ka sureme. Ära sõita tundmatusse on neile lihtsalt hirmutav," selgitas Mandritš.

Sõelapõhjaks lastud Orihhivis pole poodi ega haiglat. "Toiduainete ja söögiga oleme praegu varustatud. Jaotasime välja buržuikad, sest elektrit, gaasi, vett linnas üldse pole. 19 kaevust töötab ainult kaks, mis töötavad generaatoritega, mille vabatahtlikud meile toonud on," rääkis aselinnapea.

Linnas on sisse seatud üheksa varjumispunkti, kus päeval koos käia ja ellu jääda. ERR-i ajakirjanikud Astrid Kannel ja Tarmo Aarma käisid ühes neist varjenditest samal ajal, kui selle lähedusse kukkus kaks lennukipommi.

"Keegi ei tea, kui palju neid pomme veel võib tulla. Keegi ei tea, kui kaua me peame siin varjendis olema, aga siin kõrval ruumis toimub samal ajal jumalateenistus," rääkis Kannel.

Samasse varjendisse on puuritud kaev. "Alustasime sellest, et otse siia puurisime kaevu, et oleks vesi. Kaevu jaoks tuli puurida 42 meetrit," rääkis Mandritš endise koolimaja keldrisse vee saamisest.

"Siia me paigaldame veepuhastussüsteemi, see on Omas. Seal on tehniline vesi, see on pesemiseks. Siit tuleb meil vesi, mida saab juua, sest joogivesi on meil suur probleem linnas," lisas ta.

"On pesumasinad – viis pesumasinat, kuivatitega. Saab pesta. Inimesed toovad siia oma asjad ja meie vabatahtlikud aitavaid siin meie elanikel pesu pesta. Paigaldatud on viis dušikabiini, mida inimesed võivad kasutada, käia duši all, pesta. Puhtus peab ka sõja ajal olemas olema. Meil on olemas isegi föönid – inimesed saavad kuivatada juukseid. Ja meil töötab siin kaks päeva nädalas vabatahtlik juuksur, kes teeb meie inimestele soenguid. Isegi sõja ajal saame me aru, et meil peab olema kõik ilus," rääkis Mandritš.

Ja on suur koosolemise tuba. "Isegi sõja tingimustes jääme me inimesteks. Lihtsalt, inimlikud soovid, mida me kaua aega ei ole saanud täita. Inimesed istuvad enamuse ajast keldrites. See on väga raske," ütles aselinnapea.

Saali seinal ripub Orihhivi ühtekuuluvuse lipp, kuhu vabatahtlikud kogu Ukrainast ja ka maailmast oma toetussõnad kirja on pannud.

"Ja me näeme, et me ei ole üksi, et meiega on kogu maailm, et meiega on kogu Ukraina. See on meile suureks toeks. See hoiab meid sisemiselt püsti ja aitab hoida võitlusvaimu, mida oleme juba üle aasta hoidnud," ütles Mandritš

Kostja on üks kohalikest vabatahtlikest. "Alguses, jah, jalad värisesid. Praegu on nii, et kui jõudsid varju minna, siis on juba hästi. Elasid terve päeva ära, siis on juba hästi," sõnas ta.

"Ma olen tänulik kogu maailmale, kes meid aitab. Ma olen väga tänulik, sest ilmselt ilma selle abita oleks meil veel raskem. Ja rõõmustame selle üle, et me osutusime palju tugevamaks kui meist arvati," rääkis Mandritš.

Orihhivis on surma saanud 38 ning vigastada 192 tsiviilisikut. Linnas elab veel neli ja ümberkaudsetes asulates 17 last.