Kuigi ta on Eesti venekeelse poliitikamaastiku suurim täht, on Mihhail Kõlvart tausta poolest kõige vähem just venelane. Tema juristist isa Ülo on eestlane, varalahkunud vene filoloogist ema Liidia oli korealane. Sündis ja esimesed eluaastad veetis Mihhail Kõlvart hoopis Kasahstanis, Kõzõlordas, kuhu nõukogude võim tema vanavanemad küüditas. Alles 1980. aastal kolis Kõlvartite perekond Tallinna ja pesamuna Mihhail alustas haridusteed Koplis.

"Väike Mihhail oligi väike. Ma mäletan, et klassis ma alati olingi kõige väiksem poiss. Ja tegelikult koolis olen väga palju ka koolikiusamisega kokku puutunud, sest ma olingi natuke teistmoodi välimusega ja alati natuke väiksem kui teised," meenutas Kõlvart.

Ühel hetkel leidis Kõlvart enda jaoks taekwondo ning möönab, et lapsepõlves oli esialgu peamine eesmärk enesekaitse. Kiiresti tuli aga ka laiem arusaam, et võitluskunst ei ole ainult enesekaitse instrument, vaid et see on teekond.

Lasnamäe poisist, kes kümneselt ei jõudnud kangil lõugagi tõmmata, sai 15-aastaselt taekwondo meister ja treener, hiljem Võitlusspordi Ühenduse ja Eesti Taekwondo Föderatsiooni juht. Tema õpilastest omakorda on saanud Euroopa tipud.

Tagantjärele vaadates ei ole õiged valikud siiski nii ilmsed – vähemasti seltskonna mõttes, kus ta noore täiskasvanuna liikus. 1999. aasta jaanipäeval oli parasjagu 21-aastane Kõlvart oma Lasnamäe kodus, kui äkki kuulis tänavalt kõva kärgatust.

"Juhtus plahvatus, see oli minu auto ja minu sõber, kes selles autos viibis, selles autos ka hukkus. /.../ Loomulikult ma seda kõike kuulsin, jooksin välja, püüdsin aidata, aga kahjuks ei olnud enam võimalik kuidagi aidata," rääkis Kõlvart, lisades, et see oli üks suuremaid tragöödiaid tema elus, mis saadab teda tänase päevani.

Kuivõrd plahvatused olid 1990-ndatel tavalised ja asjaosalised vähetuntud, ei ilmunud need fotod toona lehtedes. Nii uskumatuna kui see ei kõla, pidas politsei oma sõbra Šamil Lolajevi tapmise uurimiseks kahtlustatavana kinni tulevase poliitiku, kelle jaoks nägi asi seda halvem välja, et tema korterist leiti kärbik, õhupüstol, gaasirelvolver, politsei vormirõivad ja -sau, mask ja hulk lahingpadruneid.

"Tõepoolest peeti kinni, oli kahtlustus, aga ainult kahtlustus, isegi mitte süüdistust kunagi ei olnud," ütles Kõlvart, kellel tuli siiski kuu aega trellide taga istuda.

Plahvatuse põhjus jäigi lõpuks tuvastamata. Uurimine ei välistanud ka võimalust, et tegemist oli õnnetusega. Tema korterist leitud kahtlase kraami kohta ütleb Kõlvart, et see kuulus hukkunud Šamilile ja tema ei teadnud asjast midagi. Ometi vihjasid politseiallikad tolleaegsetes lehelugudes, et Kõlvart polnud nii puhas midagi.

Erakõrgkoolides Lex ja I Studium juura eriala lõpetanud Kõlvart veetis esimesed kümme aastat oma poliitilisest karjäärist hoopis mõõdukate ja sotside ridades, kuid eriti silma ei paistnud. 2008. aastal astus ta Keskerakonda, valiti linnavolikogu juhiks ja Edgar Savisaar edutas ta juba mõne aasta pärast abilinnapeaks.

Tema teemad oli integratsioon ja hariduspoliitika, kuid kriitikute sõnul võinuks seda sama hästi nimetada lõimumisvastaseks poliitikaks. Näiteks 2011. aastal puhkes torm, kui kapo avaldas oma aastaraamatus filmiliku ülevaate, kuidas tollane abilinnapea kohtus nii avalikult kui varjatult, seal hulgas spordisaalis, Vene saatkonna diplomaadiga. Lisaks väideti pressikonverentsil, et kohtumiste eesmärk oli tegutseda venekeelsete koolide eesti keelele ülemineku vastu. Kõlvart kaebas kapo väite tõttu kohtusse, aga kaotas lõpuks, sest kohtu hinnangul oli tegu väärtushinnangu, mitte faktiväitega. Yana Toom, kes sattus sarnases kontekstis kapo aastaraamatusse, seevastu võitis oma kohtulahingu*.

"Sisuliselt poliitikuna sind hävitatakse selliste asjadega. Sest see kapo aastaraamat ei ilmu kuskile sahtlisse, seda saadetakse saatkondadesse. See nagu kujundab sinu imidžit ja väga laialt," leiab Kõlvarti sõber ja kaasvõitleja Toom.

Kuna võim Tallinnas oli jätkuvalt kindlalt Keskerakonna haardes, siis 2019. aastal, kui Taavi Aas sai majandusministriks, manööverdati Kõlvart linnapeaks. Jõudmine nurgakabinetti, kus pikki aastaid istus tema poliitiline eeskuju ja õpetaja, oli Kõlvarti sõnul üks elu tähthetki.

"Linnapea ametikoht, see on midagi teistmoodi, teine vastutus, isegi teine emotsioon. Ja teine aknavaade. (naerab) Aga ka veel üks tähtis aspekt, et minu jaoks oli see alati Edgari kabinet. /…/ Kuidagi see tunne jäi nagu samaks, et see on Edgari kabinet," mõtiskles Kõlvart.

Viited Kõlvarti kaalutlevale ja ettevaatlikuke loomule ning kuidas isegi lähemad kaastöötajad teda lugeda ei oska, on juba kulunud, kuid isegi vastased tunnistavad, et Kõlvart on karjääris edenenud väga visalt, läbimõeldult ja ei teeskle töötegemist.

Poliitikavaatleja Erik Moora hindab, et võib-olla on Kõlvartit käivitav jõud olnud ka see, et ta nägi, kuidas Savisaarel oli linnast, linna juhtimisest, linna arengust tegelikult täiesti ükskõik. "Ja see on üks asju, mida linnavalitsuses aastaid töötanud inimesed tõstavad Kõlvarti puhul esile, et esimene linnapea, keda päriselt ka huvitab, et midagi muutuks."

Uus linnapea viis läbi reforme, mis kõigutasid senist erakondlikku toiduahelat, muu hulgas pani kinni Tallinna TV ja vallandas linnaettevõtetest parteile lojaalseid, aga saamatuid juhte. Palju suurem projekt, mida praegu tunneb omal nahal pea iga tallinlane, on roheline pealinn, mis hetkel tähendab uue trammitee rajamist ja suuri liiklusummikuid kesklinnas.

Ainus kord, kui Kõlvarti linnavalitsusele on langenud tõsine korruptsioonivari, puudutab nn Porto Franco skandaali, kui süüdistuse kohaselt kauples toonane Keskerakonna peasekretär Mihhail Korb mõjuvõimuga linnapea Kõlvarti üle, et sel moel suunata linnaametnikke sadama kõrval asuva suure kauba- ja elukompleksi ligipääsutee servituuti odavamaks muutma, mille vastu olevat arendaja lubanud parteid toetada. Kõlvarti nimi käib pealt kuulatud kõnedest läbi, aga prokuratuuril talle etteheiteid pole.

Omamoodi märk, kui kiivalt linnapea eraelu hoiab, on tema abiellumine. Kui juba varem liikusid sahinad, et Mihhail Kõlvartit ja Anastassia Kovalenkot ühendab rohkem kui poliitikahuvi, siis avalikkus sai nende abielust teada alles mullu märtsi lõpus, kuu aega pärast seda, kui liit ametlikult sõlmiti.

Suurettevõtja perest pärit Anastassia sai tuntuks kui Eesti üks kiiremaid naisi motoringrajal, aga pärast tänavukevadisi valimisi pääses ta juba teist korda riigikogusse. Võib öelda, et temast 14 aastat vanem Mihhail, kellel on eelmisest suhtest ka varateismeline tütar, võitis Kovalenko südame tööpostil.

Paari mesinädalaid varjutas aga sõda Ukrainas, mis arusaadavalt on väga lõhestav Eesti venekeelses kogukonnas. Ehkki Kõlvarti ümarapoolsed seisukohavõtud on kriitikat pälvinud, mõistab ta enda sõnul agressiooni Ukrainas ühemõtteliselt hukka ja oli näiteks esimene poliitik Eestist, kes pärast sõja algust – täpsemini kaks nädalat pärast rünnakut – Ukrainat külastas.

Kuidas on sõda Ukrainas muutnud Kõlvarti suhtumist Venemaasse? "Minu jaoks ei ole vahet, kas see on üks või teine riik. Kui see riik on agressor, kui teine riik kannatab, siis ei ole vahet, kas see on Venemaa või mõni teine riik. Siin ei ole midagi arutada. On olemas riik, mis kannatab, see on Ukraina, ja on riik, kes pommitab inimesi, see on Venemaa. See on fakt ja siin ei ole nagu teist tõlgendust."

Fakt on seegi, et kevadistel parlamendivalimistel sai Kõlvart 14 600 häält ja edestas sellega Jüri Ratast ligi kahekordselt, mis annab talle erakonnas kaaluka positsiooni. Kui veel vahetult pärast Keskerakonna ajaloo üht suurimat valimiskaotust oli Kõlvart partei juhiks pürgimise osas ettevaatlik, siis kaks nädalat hiljem teatas plaanimuutusest.

"Siin peab olema praegu kaks asja koos. Üks on see, et esiteks ta haistab verd ehk siis hetkel on nõrk hetk Jüri Ratasel ja praegusel juhtkonnal. Poliitikas öeldakse ju sageli, et ega võimu kunagi sulle keegi ei anna, võim tuleb võtta. Võtta saad sa sellel hetkel, kui ta on saadaval," analüüsis Moora.

Kõlvart ise ütles, et teda häiris pärast kolossaalset valimiskaotust see, et Ratas plaanis suures plaanis endistviisi edasi minna. "See mind tõepoolest hirmutas."

Erik Moora lisab, et pikem ajalugu annab tunnistust ka sellest, et Ratase ja Kõlvarti suhted on juba kaua aega viletsad olnud. "Kõlvart oli kogu aeg sellises tuntavast siseopositsioonis, isegi natuke põlglikult suhtumas Jüri Ratase viimaste aastate tegemistesse."

Võimuvõitlus tegelikult juba käib täistuuridel ja võimalik, et nõustumine "Pealtnägija" portreeintervjuuga on osa imidžikampaaniast. Selle nädala lõpus toimub Keskerakonna volikogu, kus otsustatakse, millal toimub partei kongress ja kas see leiab aset Viljandis, nagu tahaks Ratas, või Tallinnas, nagu eelistab Kõlvart.

Võimalik Keskerakonna juhivahetus ei eruta ainult siseringi ja poliitikagurmaane. Üks asi on, milliseks võib muutuda uue juhi all Eesti suurima liikmete arvuga erakond, teine, et rutemgi, kui keegi aimata oskab, võib poliitiline rulett lennutada pommijamadest läbi tulnud kunagise taekwondo-treeneri peaministriks.

"Kunagi minu jaoks ei olnud portfell eesmärgiks. Minu jaoks oli küsimus, mida ma suudan reaalselt ära teha, ja kui palju on minust kasu. Ja kui nelja aasta pärast juhtub nii, et Eesti inimesed otsustavad, et ma olen piisavalt usaldusväärne, et minust on kasu ühiskonnale, siis ma olen valmis ka peaministrivastutust võtma. Aga võib juhtuda nii, et paari aasta pärast, kahe ja poole aasta pärast Tallinna linna elanikud otsustavad, et linnapea ametikoht on minu jaoks liiga suur väljakutse ja siis nii on," ütles Kõlvart ise.

* Toimetuse kommentaar: Yana Toomi kohtuvaidlust kaitsepolitseiga puudutavas osas on oluline täpsustada, et kohus rahuldas Toomi kaebuse vaid osaliselt. Kapo pidi kinni katma ja aastaraamatu digitaalsest versioonist kustutama laused, mis sisaldasid Toomi suhtes ebakohaseid väärtushinnanguid. Samas jättis kohus rahuldamata Toomi kaebuse osas, millega poliitik soovis kohustada kapot kõrvaldama aastaraamatu eksemplarid raamatukogudest ja mittevaralise kahju hüvitamist.