Ahistava jälitamise ehk rahvakeeli stalkimise ohvriks võib langeda nii naine kui mees, nii tuntud kui tundmatu ning spetsialistide sõnul võib selline kius või kinnisidee võtta kõige uskumatumaid vorme.

"Eesmärk ongi ju alandada, hirmu tekitada, tema eraelu oluliselt häirida ja see kindlasti paneb inimeste leidlikkuse proovile, sest kui üks asi ei tekita hirmu või ei sega eraelu, siis tuleb ju järgmine leida," rääkis Põhja prefektuuri Lääne-Harju jaoskonna juht Lea Bärendson.

Paljude lääneriikide eeskujul kriminaliseeris Eesti ahistava jälitamise aastal 2017. Sest saati on selle karistusseadustiku vastava paragrahvi alusel sisse antud üle tuhande kuriteoteate, millest süüdimõistva otsuseni on jõutud nüüdseks rohkem kui sada korda. Asjatundjate sõnul on see jäämäe veepealne osa, sest enamik inimesi kas ei tea, mis on ahistav jälitamine või lihtsalt talub seda.

Prokurör Maarja Gustavson selgitas, et ahistav jälitamine on teise inimesega kontakti võtmine, tema jälgimine või muul viisil tema eraellu sekkumine selliselt, et see on korduv või järjepidev ja mille eesmärk või tagajärg on selle inimese oluline häiritus, hirm või alandus.

Ahistava jälituse ülevaate koostaja Laidi Surva lisas, et teo toimepanija häirib väga selgelt teise inimese elu. "Tema eesmärk võibki olla häirida ja hirmutada, aga tegelikult kuriteo jaoks ei ole vajalik see eesmärgipärasus. Kuritegu on ka see, kui inimene ise tunnetab, et see häirib tema elu, kui keegi teda näiteks jälgib. Kas siis videosalvestuste kaudu või on pannud ka siis pealtkuulamisaparaate. Kõik see, mida tehakse selleks, et teist inimest jälgida. See on kuritegu."

Praktikas on asi tihti pikantne ja piiripealne. Näiteks lillede ja kommikarbi kinkimist peetakse üldjuhul kenaks žestiks, aga kui teha seda kümneid kordi järjest, muutub romantika ahistamiseks. Ukse taha jäetud mängukaru on paljude jaoks nunnu, aga kui selle kõri on läbi lõigatud, muutub sõnum hoobilt. Politsei ja prokuratuuri sõnul on punane joon see, kui lähenemine on ähvardav ja inimene ei soovi sellist tähelepanu.

"Mida uurija kindlasti esimese ajana küsib on see, kas teine pool on üldse teadlik sellest, et sellisel viisil selle kontakti otsimine ei ole oodatud. Meie jaoks tõendite seisukohalt on väga oluline, et see ühemõtteline sooviavaldus, et ma ei soovi, et sa minuga kontakti otsid ei ühel ega teisel viisil, oleks kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis siis ka kuidagi fikseeritud, on see siis sõnum või e-kiri," rääkis Bärendson.

Samas iga korduv kontakti otsimine ei ole veel kuritegu. Näiteks kohtutäiturid või kasvõi ajakirjanikud võivad seaduse alusel ja avalikkuse huvides inimesega ühendust otsida isegi siis, kui ta seda väga ei soovi.

Hiljuti koostas justiitsministeerium 2017-2022 aastal kohtust läbi käinud juhtumite põhjal analüüsi, mille ühe läbiviija Laidi Surva sõnul joonistus välja palju üllatavat. Süüdi mõistetud isikutest 90 protsenti on mehed, aga umbes 10 protsenti jälitavaid ahistajaid on siiski naised. Keskmine meessoost ahistaja on 42-aastane. Kusjuures noorim kuriteo toime pannu oli 18- ja vanim 71-aastane mees. Naisahistajate puhul oli vastavalt keskmine 46, noorim 27 ja vanim 61 eluaastat. Analüüsi põhjal saab välja joonistada viis ahistaja tüüpi.

Tüüp number üks – tõrjutud jälitaja. Lõviosa ehk 63 protsenti juhtumeid on seotud lõhki läinud suhetega ja ahistavaks jälitajaks muutub hüljatud partner.

Laidi Surva selgitas, et sel juhul toimetatakse kodust lahkumata ja e-kirju kasutades. "Kas saadad e-kirju või sotsiaalmeedia kaudu või helistades või sõnumeid saates. Tulebki meelde üks juhtum, kus see toimepanija helistas korduvalt öösel ja päeval ja erinevatelt numbritelt nii, et sa kunagi ei teadnud, kes helistab ja ta ei öelnud midagi. Ta lihtsalt hingas ja sa tegelikult tead, kes see inimene on," kirjeldas Surva.

Lea Bärendson lisas, et kui peresuhe on olnud juba vägivaldne, siis suurema tõenäosusega sellele järgneb ka vägivald ahistava jälitamise näol.

Just selline on Saaremaal elava ja raamatupidajana töötava Ly Ilvese lugu, kes elab siiani lähisuhtevägivallas süüdi mõistetud eksabikaasa surve all. Suhe purunes ja mees mõisteti süüdi juba viis aastat tagasi, aga ta ei lase emotsionaalselt lahti ehk on kõige klassikalisem tõrjutud jälitaja.

Viimase aja tuntuim juhtum puudutab poliitik Siret Kotkat, kelle endine kaaslane teda enda sõnul suure armastuse tõttu kimbutas. Risto Rauamäe jälgis süsteemselt Kotka aknaid ja jättis ukse taha soovimatuid kinke, näiteks kihlasõrmuse. Mullu juunis tunnistas mees end kohtus ahistavas jälitamises süüdi. Sotsiaalprogrammi grupijuht ja pereterapeut Renee Nahkuri sõnul õigustab tõrjutu tihti sellist lähenemist vastuste otsimisega.

"Need miksid ajavad meid taga, me tahame saada mingit kinnitust, miks mingid asjad läksid nagu läksid või miks ma ei kõlba /…/ ja kui neid mikse on nii palju, siis see paneb mind neid vastuseid taga otsima. Sinu akna all – näiteks," selgitas Nahkur.

Kui kaotusvalu üleminek kinnisideeks on iseenesest klassika, siis nipid, mis kättemaksu või kontrollivajadusega kaasnevad, on moodsal ajal kohati üpris erilised. Kui ohver ei vasta kõnedele-kirjadele, blokeerib ahistaja kõigis sidekanalites ja vahetab enda telefoninumbrit või isegi elukohta, saab ikka läheneda näiteks läbi pangakonto.

"Teo toimepanija oli teinud kannatanule palju pangaülekandeid väikestes summades, näiteks ka ühe sendi kaupa saab teha pangaülekannet, ja selle selgitusse märkinud siis selle solvava ja häiriva sõnumi, mida ta tahtis edastada. Neid sõnumeid oli erinevaid," kirjeldas prokurör Maarja Gustavson.

Tüüp number kaks on intiimsuse otsija. See on tihti isik, kes on võib-olla ohvriga ainult põgusalt kohtunud, aga kujutab ette romantilist särinat.

"On ka selliseid intiimsuse otsijaid, kes sageli ka nii öelda enda peas juba on ette kujutanud, et inimesega on suhe ja ta nii-öelda otsib kogu aeg kontakti, kuigi see kannatanu ei ole andnud alust arvata, et suhe on," selgitas Surva.

Ehkki see ei puuduta ainult kuulsusi, on just nendega seoses seda tüüpi stalkimisest kõige enam juttu olnud. Ohvriks on sattunud eeskätt lauljad ning meelelahutajad Getter Jaanist kuni Dave Bentonini ja Piret Järvisest Aivar Riisaluni. Üks häiriv kaasus puudutab seltskonnatäht Brigitte Susanne Hunti, kelle majanaaber filmis ja pildistas seda, kuidas naine koduhoovis liikles, autosse istus või kasvõi prügi välja viis. Lisaks tegi sama isik Facebooki rühma "Hundi leaks", kuhu kogu sisu üles laadis. Räpipundi Põhja-Tallinn laulja Jaanus Saks on aga ühe ja sama ahistaja tähelepanu all kannatanud üle kümne aasta.

Ametliku statistika järgi on jälitava ahistamise ohvrite seas 15 protsenti mehi, kuid asjatundjate sõnul teevad mehed palju harvemini ametliku kaebuse. 37-aastane Jaanus ongi aastaid lihtsalt üha räigemaks muutuvaid kirju ja sõnumeid talunud. Põhjus, miks ta nüüd asjast avalikult räägib, on see, et hiljuti hakkas armuvalus daam saatma nilbete piltidega kirju juba tema lähedastele.

Tüüp number kolm – ebakompetentne kosilane.

Laidi Surva selgitas, et kui intiimsuse otsija tõesti tahab suhet luua ja isegi oma peas võib-olla on selle suhte loonud, siis ebakompetentne kosilane ei otsi isegi sellist suhet, vaid pigem tahaks  sellist üheöösuhet või ka lihtsalt seksuaalvahekorda. Pikemaajalisemaid plaane tal ei ole.

Prokurör Gustavson meenutab juhtumit, kus kannatanu töötas toidukaupluses ja hakkas ilmselt meeldima ühele kliendile. Klient hakkas tal kõigepealt käima töö ajal töö juures, tegema erinevaid kingitusi, tooma lilli. "Aga ühelt maalt ületas see kõik piirid, kui see ahistav jälitaja hakkas tal käima töö juures vastas. Tööpäev lõppes pärast kella kümmet õhtul, kui oli juba pime aeg ja ta hakkas teda koju saatma. Kui kannatanu väljendas, et talle selline tegevus ei meeldi, siis ta hakkas teda jälitama distantsilt ja saatis teda koduni selliselt, et kannatanu pidi endale lõpuks kutsuma igal õhtul kellegi tuttava, kes ta koju saatis või võtma takso."

Prokurör Maarja Gustavson ja politsei jaoskonnajuht Lea Bärenson rõhutavad, et ainuüksi etteteatamata või veider tähelepanuavaldus veel kedagi niisama kohtupinki ei vii. Tegevus peab olema soovimatu, pikaaegne ja pahatahtlik. Näiteks võib kink peita ähvardust. Bärendson toob näiteks kodutrepile jäetud vilkuri või läbilõigatud kõriga mängulooma.  

Ühes jälitajas võivad kokku saada eri tüpaažid, aga eraldi esile tõstmist väärib veel pahatahtlik jälitaja. "On sellised pahatahtlikud jälitajad, kes siis on kas millegi peale solvunud või nad on haiget saanud ja nad tahavad kuidagi kätte maksta ja sellist võimu tunnet tekitada, et olla siis üle sellest kannatanust," iseloomustas Surva.

Kontrolli- ja kättemaksuiha võib ekspartneri puhul võtta isegi vormi, kus tehakse libakuulutus, justkui ekskaasa tegeleks prostitutsiooniga või levitatakse kunagi tehtud intiimseid kaadreid.

Viimane, kõige äärmuslikum ja õnneks kõige haruldasem kategooria on röövellik jälitaja. Surva sõnul tegutseb taoline ahistaja enamasti seksuaalse huvi rahuldamiseks.

Seadus näeb ahistava jälitamise eest ette rahatrahvi või kuni üheaastase vabadusekaotuse. Seni on 20 protsenti kohtusse jõudnud juhtumitest lõppenud reaalse vanglakaristusega. Enamasti kohaldatakse lähenemiskeeldu, vahendusmenetlust või suunatakse mõnda sotsiaalprogrammi. Pereterapeut Renee Nahkur on koos kolleegidega Tallinnas ja Tartus viimased viis aastat vedanud spetsiaalset ümber õppimise koolitust lähisuhtes vägivalda, sealhulgas ahistavat jälitamist kasutanud inimestele.

Vaid 5-10 protsendil juhtudest on nende käitumine seletatav mõne konkreetse vaimse häire või diagnoosiga. Seni ligi 30 ahistajat toetanud grupijuhi hinnangul on valdavalt tegu perekondlike mustrite, puuduliku suhtlemisoskusega ning turvalise paarisuhte mudeli puudumisega.

Aga mida siis ikkagi teha, kui leiad end ahistaja küüsist? On võimalik pöörduda politseisse nagu näiteks Siret Kotka. On võimalik minna ahistaja ja materjalide levitaja vastu tsiviilnõudega kohtusse nagu tegi Brigitte Susanne Hunt. On võimalik lisaks taotleda lähenemiskeeldu nagu näiteks taotles eksmiss Eva-Maria Laane mees. Kuid pereterapeut Nahkuri sõnul algab kõik tegelikult sellest, et suhte staatus ja lõpp öeldakse välja selgelt.

"Olge ausad. Ja olge konkretsed oma väljaütlemistes. Kui te millegi lõpetate, siis ärge jätkake sellisel moel, et te olete mingil määral ikkagi valmis vastu võtma hüvesi või siis soovite kindlasti olla sõbrad edasi näiteks. See idee ei pruugi kohe õnnestuda või see ei pruugi olla jätkusuutlik," juhendas Nahkur.