Teisipäeval tekitas laia arutelu haridus- ja teadusminister Kristina Kallase (Eesti 200) otsus võtta endale nõunikuks Tartu Jaan Poska gümnaasiumi abiturient Daniel Kõiv. Nii mõnegi arvates on ta oma ameti jaoks liiga noor.

Peaküsimus, mida sotsiaalmeediast lugesin, oli, et missugust nõu küll üks koolipoiss oskab haridusasjades anda. Haridus on nii kaalukas valdkond, milles kaasarääkimiseks peaks olema rohkem elukogemust ja vähemalt ülikoolidiplom. Milles teie nõunikutöö seisneb?

Alustaks sellest, teeme selle klaariks, et ma ei ole sisunõunik. Meil on sisunõunikud doktorikraadidega, päriselt ka. Aga mis on minu roll, arvan, et niivõrd ambitsioonika ja päriselt reforme tegeva ministri juures on vaja kedagi, kes suudaks seda sammu pidada. Ütlen ausalt, et minusugune noor, natukene hull, natuke ambitsioonikas, südamega asja juures olev inimene tuleb ainult kasuks. Ma suudan seda tempot hoida ja päriselt ka liikuda selles sammus.

Kui me räägime konkreetsemalt tööülesannetest, siis tegelikult, kui mulle tehti ettepanek saada ministri nõunikuks, on minu tööülesanded kujunenud selliseks, et olla ööpäev ringi kättesaadav, olla veendunud, et minister saab oma sisulist tööd teha kvaliteetselt. See tähendab, et tal on valmis prinditud kõik briifid, tal on väga hästi tehtud kalender, ta teab, kus peab olema, ei pea muretsema, kas autojuht tuleb või ei. Minister ei pea muretsema administratiivsete asjade pärast ehk mina pean päriselt tagama, et minister saab sisuliselt hakata oma reforme ellu viima.

Kuidas see käib – ärkate ütles, läksite pool seitse tööle, mis edasi?

Pool seitse on hästi öeldud, tegelikult minu äratus oli kell viis hommikul. Ma kell viis ärkasin ja tulime Tartust Tallinnasse. Selle sõidu vältel käisime läbi eesootavad kohtumised, siis jõudsime riigikokku, kus oli koalitsioonikoosolek, arutasime koalitsioonilepingut ja eelseisvat vabariigi valitsuse istungit. Kõige selle kõrvalt olen täna tegelenud kalendri kokkupanekuga, teiselt poolt meediapäringutega, just rääkisin teie enda kolleegiga Vikerraadiost ministri esinemisest järgmises saates ja nii see päev kulgeb. Ja veel, oleks peaaegu unustanud: kuna meil on plaanis mõned väiksed sisevisiidid Valga linna ja Ida-Virumaale, selle peab ju keegi kokku panema, et minister kohtuks ühe või teisega.

Teie siis olete see, kes helistab maakondades inimesi läbi, et kooli direktoriga kokkusaamine kokku leppida, haridusameti osakonnaga kohtuda ja nii edasi?

Jaa, absoluutselt. See ongi põhitöö. Põhirõhk läheb sellele, et minister saaks tegelda sisuga ja see on ju riigi huvides, et päriselt ei koormataks juhte mikromanageerimisega.

Olgu. Aga kui te istute seal koosolekul, arutatakse asju, milles tunnete, et teil on oma arvamus, ega te ju tasa ei ole?

Kristina Kallas, meie uus haridusminister, on doktorikraadiga inimene, kellel on tohutu kogemus haridusvaldkonnas ja tema nõunikud on samuti doktorikraadiga. Ma tõesti usaldan neid. Kui mul on midagi öelda, eks ma võin ju ikka postituse kirjutada, aga minu roll ei ole laua taga nõustada, päriselt ei ole. Minu roll võib olla kommunikatiivselt anda noore vaatepunkti, aga otsuseid teeb minister, kellel on doktorikraad, otsuseid nõustavad inimesed, kellel on doktorikraadid, kes on sellel maastikul eksperdid.

Ikkagi, mind huvitab kõige rohkem see, kuidas olete jõudnud sinna, kus te olete. Suurem osa 19-aastaseid ei tööta ministeeriumis. Suurem osa lõpetab gümnaasiumi või elab läbi esimest pöörast tudengiaastat ja asjalik, pintsak seljas töö paistab vähemalt mõne aasta kaugusel. Mis teid viis sinna, kus te olete?

Teadsin, et see küsimus tuleb ja mõtlesin sellele, kui ma siia jalutasin. Ütlen ausalt, ma ei tea, mis selleni viib – teotahe, julgus, soov muuta maailma? Mind ei ole vist kunagi huvitanud minu palk või koht. Paljud arvavad, et see on peamine, et saaksid kõrge palga ja hea koha. Tahan päriselt muuta maailma, mul on päriselt visioon ja soov Eestit paremaks teha. See on see, mis mind kannab.

Tööalaselt olen ju tegelikult alustanud oma töökarjääri 12-aastaselt Premia vabrikus ja nii ma olen igal aastal uusi kogemusi saanud, olles kommunikatsioonijuht ühes Narva start-up'is, olen olnud ka restorani juht, mul oli 80 töötajat. Olen ennast arendanud ja kogemusi saanud, sest ma päriselt naudin õppimist, protsesse, mis annavad mulle võimaluse areneda, läbi enda edasiviimise päriselt panustada ühiskonda tagasi.

Aga miks erakond? Paljud, kes on ka noored ja väga aktiivsed, leiavad selle maailmamuutmise momendi kuskil mujal, kas tänavaprotestidel või kunstiprojektidega, miks erakond?

Tänavaprotestid, kunstiinstallatsioonid, see kõik on poliitika. Ma usun, et läbi erakonna on lihtsalt kõige kergem viis mõjutada, suunata ühiskonna protsesse. Sa saad öelda sõna sekka erakonna liikmena, saad päriselt teha tööd selle nimel, et see Eesti, mida me siin kõik üheskoos ehitame, oleks just selle visiooniga ühtiv. See on see. Ma ei teagi, ikkagi soov muuta ja läbi poliitika seda teha on vist kõigil. Ma tuleks selle protesti juurde tagasi. "Mask on seksikas" – see on kõige ehtsam protest, mida ma tegin paar aastat tagasi.

Soovitan järele kuulata Toomas Sildami kahe aasta tagust intervjuud Daniel Kõivuga, kus räägiti sellest, miks ta oli 11 päeva Toompeal sildiga "Mask on seksikas". Kas näete enda tulevikku poliitikuna?

Kõik arvavad, et kui sa panustad poliitiliselt, oled erakonnas, siis pead ilmtingimata minema poliitikasse ja olema poliitik. Kas ma saan öelda, et kas olen kunagi poliitik või ei – ausalt, ma ei tea.

Nelja aasta pärast riigikogu valimistel?

Nelja aasta pärast riigikogu valimistel, kolme ja poole aasta pärast teeb Daniel Kõiv otsuse, mis ta teeb, aga tahan seda mõtet korrata, et ei ole see koht tähtis. Ei ole vaja olla riigikogu liige, et midagi teha ja muuta. Isegi noored, kes ei ole ka erakonnas, nemadki saavad muuta, selleks ei pea tulema erakonda ilmtingimata või väga hullusti poliitikasse panustama. Peaasi on soov päriselt midagi teha, selleks on vaja julgust.

Tallinna reaalkooli keemiaõpetaja Martin Saar kirjutas sotsiaalmeedias, et tema meelest pole õiglane, kui teie palk on suurem kui õpetaja miinimumpalk. Te ütlete, et teile ei ole palk oluline, aga kas te peate seda õigeks? Mis te vastate Martin Saarele?

See palgaarutelu on üldse selles mõttes naljakas, et mul ei ole täna sõlmitud lepingud, pole palgakokkulepet ministriga. See palganumber, 2025 [eurot] on eelmise haridusministri abi palk, selle on määranud eelmine minister. Sellel hetkel, kui see meediasse tuli, olid kõik ahastuses. Mul ei ole täna kokkulepet Kristina Kallasega, mis saab olema minu palk. Jällegi, mis iganes see saab olema, see ei ole see põhiasi, miks ma siin olen ja miks ma seda teen. Ma oleks erasektorisse läinud, sõbrad, kui ma oleks tahtnud raha teenida. Päriselt ka, avalikus sektoris töötavad inimesed ei tee seda raha pärast, nad teevad seda uskumusest ja pühendumisest.

Mis restorani te juhtisite?

See oli MySushi restoranikett, ma töötasin seal aasta aega ja mul oli toona hallata kokku üheksa restorani.

Koroonaajal te võtsite paberid keskkoolist välja, üks aasta jäi vahele. Kui teilt ministeeriumis küsitakse nõu, mida võiks teie kogemuse pinnalt riik kõrva taha panna tolle aasta kohta?

See on supernäide selles valdkonnas, miks me tegelikult soovime koolikohustusiga tõsta. Päriselt ka, see on probleem. Pean tunnistama, et mul oligi toona isiklikult väga raske, oli täielik motivatsioonikadu ja kui mind päriselt oleks sunnitud koolis jätkama, ma oleks seda teinud, mul ei oleks teist valikut.

See on see poliitiline suunitlus, mida tegelikult Eesti 200 on täna eest vedanud ja mida me läheme nüüd haridusministeeriumis ellu viima. Tänu sellele, et mul oli üks aasta pausi, olen saanud võimaluse õppida kolmes eri koolis: Põhja-Eestis ehk Tallinnas, Lääne-Eestis ehk Saaremaal ja täna ma õpin Tartus, Lõuna-Eestis. See on suurepärane kogemus. Niivõrd rikast kultuuritundmist ja niivõrd tohutut kogemust ja arusaamist, mida tähendab olla saarlane, mida tähendab olla lõunaeestlane, need on tõeliselt väärtuslikud momendid minu elus.

Mida te teete pärast keskkooli lõppu?

Pärast keskkooli lõppu lähen kohe kindlasti ülikooli, õppima kommunikatsiooni – seda eriala, mis mind sütitab, paneb mind tegutsema ja milles ma näen enda tulevikku.

Suur aitäh ja jõudu teile!

Aitäh.