Pärast sõja algust on Eestisse saabunud 130 000 ukraina põgenikku, kellest umbes pooled jäid pikemalt pidama, tagasi saadeti umbes 2100. Neist omakorda neli on praeguseks asja kohtus vaidlustanud ja neist üks, Roman Tereshchenko, saigi hiljuti võidu.

19. mail 2022 ehk kaks ja pool kuud pärast sõja algust Ukrainas eskortisid kaks Eesti ametnikku Narva sillale mehe ja suundusid Venemaa poole. Sellest sai alguse märkimisväärne pahandus ja esimene juhtum, kui politsei- ja piirivalveamet ehk PPA kaotab ukraina sõjapõgenikule. 

"See ei mahu pähe, et võimuorganid, ükskõik kes need on, kas politsei, kapo, mis iganes /…/ võtab lihtsalt inimese kinni, viib ühest linnast teise, viskab riigist välja ja võtab tema reisidokumendid ka veel selle peale ära," rääkis Romani kaitsja Uljana Ponomorjova.

Politsei nentis, et nende käitumine oleks saanud juhtumis olla parem.

Sillal hargnenud stseeni keskmes oli Sevastopolist pärit 53-aastane Roman. Ta õppis ametlikel andmetel mereväe koolis ja teenis aega algul nõukogude armees ning riigikorra muutumise ajal lühikest aega Venemaa tuuma-allveelaeval, muuhulgas Murmanskis. 1992. aastal Krimmi naasnud mees sai Ukraina kodakondsuse ja töötas esmalt Ukraina tollis, siis asutas oma firma. Aastal 2014 annekteeris Venemaa Krimmi ja aasta hiljem oli Roman enda sõnul sunnitud võtma Vene passi. 

"Aga neil aastatel mul passi oli lihtsalt vaja, sest tööd oli ju kuidagi vaja. See tähendab, et kuni selleni, et te ei saa näiteks kliinikusse minna. Ma mõtlen, et noh, ma ei tea, kas su hammas valutab või midagi, või jäid sa seal haigeks. Ja pangas käiguks oli mul passi vaja, et neid arvelduskaarte saada. See tähendab, et kõike ilma Vene passita oli võimatu teha," sõnas Roman.

Enamik riike ei tunnusta Krimmi Venemaa osana, vaid peab Ukrainale kuuluvaks. Et aga kahe territooriumi vahel vabalt elada ja toimetada, on paljud kohalikud võtnud topeltkodakondsuse nagu Roman. Kui mullu 24. veebruaril Venemaa Ukrainat ründas, jäi Roman algul paigale, seda enam, et aitas eakat ema. Kui aga sõjategevus intensiivistus otsustas enda sõnul põgeneda Venemaa kaudu Eestisse, kus elab tema nõbu. Esimest korda saabus ta Vene-Eesti piirile 7. mail 2022. 

"Kõik sujus, ülesõidul näitasin Narvas dokumente. Ja niipea, kui nad, nägid, et pole Ukraina passis Venemaa templit? No sellepärast, et mul on Vene pass ja mulle ei pandud templit. Seal on sul Vene pass, näita. See on kõik. Nii nagu piirivalvurid nägid seda Vene passi, hoolimata sellest, et mul on ka Ukraina pass nad pidasid seal nõu ja kirjutasid mulle sissesõidukeelu," kirjeldas Roman.

Nii nagu enamik lääneriike lubas ka Eesti ukraina sõjapõgenikke riiki lihtsustatud korras, aga ühe kindla tingimusega – inimene pidi alustama teekonda Ukrainast pärast sõja algust. Ehk siis näiteks Ukraina kodanikud, kes olid Venemaale läinud juba enne sõda, ei kvalifitseerunud. Roman oli need tingimused justkui täitnud ja ei jätnud jonni – tagasi saadetud mees istus Moskvas lennukile ja sõitis läbi Türgi Saksamaale, kuhu oli põgenenud tema tütar, ning – pärast lühikest vahepeatust – lendas 12. mail Berliinist Tallinnasse ning pääses teisel katsel probleemideta Ukraina passiga meie riiki. Kohe pärast maandumist andis ta siin sisse ajutise kaitse taotluse, mille põhjal ta kutsuti 19. mail vestlusele PPA-sse.

"Sain aru, et mind kutsuti ajutise elamisloa saamise põhjuste väljaselgitamiseks. Ajutise kaitse saamiseks. See tähendab, et mul polnud, ütleme, soove ega kavatsusi Eestist lahkuda," ütles Roman.

Pärnu maanteel asuvas politseimajas kuulas Romani algul viis tundi üle kaitsepolitsei, siis võtsid üle PPA ametnikud. 

"Üldised printsiibid, mis on meil vaja välja selgitada: kas inimene on Eestile, avalikule korrale või julgeolekule oht, mis on tema varasem taust, kas ta on kuidagi sõjaväega seotud olnud, kas ta on siia riiki tulnud mis eesmärkidel, kuidas ta omandas topeltkodakondsuse. Neid nüansse, mis on vaja selgeks teha, neid on väga palju," rääkis Põhja prefektuuri piiri- ja migratsioonijärelevalvetalituse juht Rainis Sinikas.

Ülekuulamise järel kirjutas Roman avalduse kaitsest loobumiseks

"Kogu selle aja keerlesid jutud, kus nad püüdsid mulle selgeks teha küsiti, miks ma tulin, palju mul raha on, kes sinna jäid. Kus su naine on, mine oma naise juurde tagasi," sõnas Roman.

Ükski ametkond, kellega "Pealtnägija" loo tegemise käigus vestles, ei ütle seda otse välja, aga ridade vahelt võib aru saada, et kahtlustati, et Roman – kes teenis omal ajal Vene armees – võib olla eestivastaste jõudude teenistuses. Kahtlusi äratab ka see, kuidas mees pääses kolmandal korral novembris Vene passi, aga Eesti viisata üle piiri. Ametlikult sai aga kinni hakata sellest, et tal on korraga kahe riigi kodakondsus ja ta alustas teekonda Venemaa kontrollitud aladelt. 

"Ehk siis kui inimesed on Krimmist pärit või Luhanskist või Donbassist, et siis järelikult nad on "kahtlasemad" onju, et seda me oleme kuulnud ka meedias, et kuidas politsei ütleb, et kui te elasite okupeeritud aladel, siis tulete, olge valmis, et see kontroll tuleb keerulisem. Ma saan täiesti aru. Me peamegi välja selgitama, et kes on need, kes meie riiki tahavad siseneda. See kõik on täiesti okei, aga asjad peavad olema ikkagi tehtud seadusepäraselt. Sellepärast me olemegi Eesti, mitte Venemaa," rääkis Romani kaitsja Uljana Ponomorjova.

Kui küsitlemine kestis juba kuuendat tundi, kaotas Roman kannatuse. "Romaniga juhtus see, et ta oli väga frustreeritud, et teda väga detailselt küsitleti, võeti välja detailselt kõik need kohad, kus ta on töötanud, mis ta on toimetanud, kus ta on teinud ja mingil hetkel oli tal tekkis frustratsioon ja viha," ütles politsei esindaja.

"Ma sain aru, et see on politsei vestluste läbi viimise metoodika. Algul räägitakse sinuga pehmelt, nagu öeldakse paitatakse, ja nii kui sa midagi teisiti ütled, nii kohe toon muutub ja siis sulle öeldakse, et ei – nüüd sa praegu solvasid mind, sa solvad naist, sa väljendud ebatsensuurselt. Ma ütlesin jaa, ma olen süüdi, aga ma ei teinud seda tahtlikult," ütles Roman.

Kuna kummalisel kombel pole sellest jutuajamisest protokolli ega salvestust, siis pole täpselt teada, mida räägiti, aga fakt on, et Roman teeb selle vestluse tulemusel avalduse, et loobub ajutise kaitse ehk sõjapõgeniku staatuse taotlusest. 

"Mul oli vaja ajutist kaitset, aga ma saan aru, et nüüd tegin kõik valesti. Aga sel hetkel, jah, ma tegin seda. See tähendab, et ma kirjutasin selle keeldumise. Ja panin tähele, et nüüd kõik muutus järsku," ütles Roman.

Hiljem leidis kohus, et sel hetkel ajasid ametnike väärad selgitused Romani segadusse ja ta ei esitanud avaldust kaitse taotlusest loobumiseks vabatahtlikult. Veel enam – kohtu hinnangul käitus PPA ka edasi ebakorrektselt. Esiteks võeti Romanilt ära tema Ukraina välis- ja sisepass väitega, et tuleb kontrollida nende ehtsust. Romanile jäid sel hetkel kätte Venemaa sise- ja välispass. 

"Sellel hetkel, kui politsei need passid enda valdusesse võttis, siis ta ütles, et sul ei ole justkui Ukraina kodakondsust enam, kuna passid on meie käes, siis sa ei saa oma Ukraina kodakondsust tõendada meile. Siis justkui oled riigis kohe illegaalselt. See oli täiesti arusaamatu loogikakäik politsei poolt, see oli menetleja viga siis," rääkis Romani kaitsja.

Hiljem osutusid Romani Ukraina passid ekspertiisis ehtsaks. Teine viga oli, et isegi kui mees loobus vabatahtlikult kaitse taotlemisest, oleks PPA pidanud andma talle võimaluse ise riigist lahkuda. Selle asemel pandi ta politseibussi kongi ja kärutati Narva piirile. 

"See oli nagu lõpuni välja politsei väitis seda, et nad heaperemehelikult kuna Roman tahtis ise hirmsasti nüüd Eestist lahkuda, tal oli nii kiire Eestist lahkumiseks, et ta isegi koju nagu ei lähe oma asjade järgi, et siis äkki nad saavad talle küüti pakkuda ja ta oli oo jaa, me läheme nüüd Narva, meil on mingid ülesanded vaja täita, et hüppa siis bussi peale, me viime sind ilusti Narva. See oli siis politsei seisukoht algusest lõpuni välja," kirjeldas Ponomorjova.

Politsei väidab tänaseni, et Roman justkui soovis ise kibekiiresti Eestist lahkuda, aga kuna ta oli sel hetkel ka natukene agressiivne, tuli teda transportida kongis ja viia kahe ametniku vahel piirile, kus toimus stseen, mida loo alguses kirjeldasime. 

"Kuna Roman oli suhteliselt frustreeritud pahane, ta oli pahane ametnike peale, ta oli pahane riigi peale ja turvakaalutlustel ametnikud võtsid selle otsuse vastu, et ta ei teeks endale viga, et ta ei teeks ametnikele viga, kui ta teatud momentidel ettearvamatult käituda võib," ütles Sinikas.

Politsei näeb viga vaid mehe piirile transportimises

Politsei jutt oli nii vastuoluline, et kohus pidi hiljem tõe tuvastamiseks appi võtma nende enda valvekaamerate videod. "Pealtnägija" on neid materjale näinud, aga ei saa neid avaldada, sest väidetavalt on kaamerate asukoht salastatud. 

"Ma ütlesin neile, et ma ei lähe Venemaa territooriumile. Tähendab, ma ei lähe. See tähendab, et ma ei taha sinna minna, ma ei taha sinna minna. Nad ütlevad, et ei, kui te praegu ei taha, siis me võtame nüüd inimesed, nüüd võtame teie kätest ja jalgadest ja viivad su sinna. Kas sa tahad seda? Ma ütlen, et noh, tõenäoliselt ma ei taha seda. See tähendab, et siis, noh, see on kõik, lähme. See tähendab, et me kolmekesi, need kaks poissi ja mina, läksime," ütles Roman.

"Ja siis sa oledki selle kahe Vene passiga keset silda, sul kaasas on ainult telefon, natukene sularaha, kõik su asjad on kodus ja muidugi oled segaduses. Kell on 10 õhtul. Roman üritas veel tagasi tulla selle sama silla pealt. Teda eskorditi kuni silla keskele välja, siis nad natukene seal seisid, ootasid, et ta ära läheks ka. Siis ta ei läinud, ta jäi sinna seisma tükk aega, helistas oma sugulastele, üritati meiega ühendust võtta ka ja siis ta hakkas vaikselt tagasi tulema Eesti poole, sest ta ei tahtnud sinna Venemaa Föderatsiooni poole isegi minna. Siis tuli teine politseiametnik vastu ja siis ütles, et ei tohi minna," kirjeldas Romani kaitsja.

Sugulaste kaudu sai Roman lõpuks ühendust Eesti Inimõiguste Keskusega, kus teda hakkas esindama Uljana Ponamarjoova. 2022. aasta novembris pääses ta Inimõiguste keskuse juristude abil uuesti üle piiri. PPA pidas meest esialgu kinni, kuid kohtu käsul ta vabastati.

Märtsis lõpus jõustus Tallinna halduskohtu otsus, mis teeb PPA tegutsemise pihuks ja põrmuks ning nimetab kohati politsei ütlusi otsesõnu ebausaldusväärseks.

Kohus ütleb lihtsalt kokku võttes, et Romanilt võeti alusetult vabadus ja teda alandati. Selle eest sai ukrainlane hüvitiseks 3000 eurot. PPA otsustas otsust mitte vaidlustada, aga möönab tänaseni ainult ühte viga oma käitumises – meest poleks tohtinud Tallinnast piirile transportida. 

"Tagantjärgi oli see kindlasti viga, me ei oleks tohtinud kindlasti seda teed valida. Inimene oleks pidanud oma jõududega sinna Narva liikuma," ütles politsei esindaja. "Me võtsime seda kui selget õppetundi, me tegime selged järeldused sellest, et selline käitumine ei ole aktsepteeritav ja me tulevikus sellist asja kindlasti endale lubada ei saa."

Kokkuvõttes näitab see veel kord ühte olulist külge, mille poolest Eesti erineb suurest idanaabrist – meil on õigusriik. Jälgime huviga, kuidas arenevad kolm ülejäänud sarnast väljasaatmist puudutavat kohtuvaidlust. Täna õpib Roman eesti keelt, loodab leida peagi töö ja lubab sõita tagasi Krimmi, kui see ühel päeval okupantidest vabastatakse.