Sel esmaspäeval oli jälle koos teadusnõukoda. Mida te praegu üldse arutate, kui tavainimeste jaoks on koroonateemad peaaegu kadunud ja unustatud?

Nõukoda käib endiselt regulaarselt koos. Meil oli tavaline töökoosolek ja need on üles ehitatud nii, et esimese punktina arutame olemasolevat epidemioloogilist situatsiooni.

Ja ma ei ole päris nõus sellega, et Covid on juba ära unustatud. Meil sellest väga rääkida ei taheta, aga Eestis viiakse iga päev haiglasse umbes kümme inimest, kes on koroonapositiivsed. Neist pooled viiakse haiglasse koroonaviiruse tõttu.

Ka kunstlikul hingamisel on inimesi, kelle põhidiagnoos on koroona. Viirus levib väga aktiivselt. Praegune viirustüvi ja tema alamtüved on väga kõva nakkavusega.

Eks me kõik teame tegelikult oma tutvusringkonnast, et jälle on keegi haigeks jäänud. Kuna umbes 95 protsendil Eesti inimestest on mingisugune immuunvastus olemas, siis tavaliselt on need põdemised kerged, aga nädala jagu oled töölt ikkagi ära.

Tegelikult on üks meie ülesannetest praegu üldistada need kolme aasta õppetunnid ja tekitada selline üsna konkreetne plaan, mida teha järgmine kord nii, et me oleksime paremas olukorras.

Ajakirjanduses vilksatas, et Hiinas on mingi uus koroonaviiruse vorm levimas, mis nakkab väga kiiresti. Te teate midagi sellest rohkem?

Ma nägin eile seda uudist. Aga ma ei ole sellesse süvenenud, sest see põhines tavaajakirjandusel, mitte teaduskirjandusel. Aga Hiinas on viiruslained üles-alla käinud. Selge on see, et kui mingid piirkonnad on täiesti kinni olnud, siis avanedes inimestel ei ole immuunkaitset. Ja esmased kontaktid alati sel juhul löövad suurte puhangutena välja.

Ma ise olin nädalavahetusel mingi viiruse haardes, selle sümptomid olid nagu ikka: palavik, köha ja nohu. Kas sellises olukorras on koroona koduse kiirtesti tegemine mõistlik? Mida see mulle annab peale enese uudishimu rahuldamise? Raviskeemis ju midagi see ei muuda?

Ühest küljest on tegemist enesehuvi rahuldamisega. Mind näiteks küll huvitab, mis minuga toimub. Aga selge on ka see, et paljud inimesed ei taha oma tervisest üldse palju teada.

Praktilisem siiski on see, et esiteks, nagu ma ütlesin, see viirus levib meil ikkagi praegu täiesti hooga. Ja siin on veel üks oluline probleem: nõndanimetatud pika Covidi sündroom. Ehk vähemalt kümme protsenti inimestest, kes on Covidit põdenud, saavad pikaajalised kahjustused. Need sümptomid on väga erinevad. Kui teil tekivad ootamatult mingid sümptomid, siis läbi testimise teate, et olete koroonat põdenud. Nii et minu arvates on parem teada, millega on tegemist.

Aga Eestis on ilmselt 99 protsenti selle haiguse läbipõdenud?

Väga raske on öelda, sest asümptomaatilist põdemist on päris palju. Praeguse koroonaviiruse probleem on immuunsuse nõrgenemine. Kolm aastat tagasi põdenutel on immuunreaktsiooni aktiivsus maha käinud. Üle 60 aasta vanustel inimestel ja riskigruppi kuulujatel on soovitus ikkagi pidevalt oma vaktsineerimisi täiendada, nagu gripi puhul või entsefaliidi vastu. Teadmine on ikka parem kui mitteteadmine.

Kas meil tegelikult on vaja  põhjalikku riiklikku auditit, mis meil Eestis koroonaajal toimus? Rootsis on see ammu valmis, mitmes riigis tegemisel. Selle auditi eesmärk kindlasti ei peaks olema kellegi peale süüdistavalt näpuga näitamine. Näiteks eelmisel nädalal tuli kohtust otsus, et vaktsineerimisest keeldunud kiirabitöötajate vallandamine oli ebaseaduslik. Sellised asjad ei saa ju jäädagi õhku rippuma?

Koroonaaja kogemused on liiga valusad, et neid lihtsalt jätta arvesse võtmata ja kasutamata. Tõepoolest on mitmed riigid, nagu te juba mainisite, kas valitsuse või parlamendi tasemel kokku pannud vastava auditikomitee. Komitee eesmärk on teha meditsiiniliste, sotsiaalteaduslike, kommunikatsiooni ja juriidiliste küsimuste analüüs.

Eestis ühest nõukojast, kes teeb seda oma põhitöö kõrvalt, jääb sellise väga põhjaliku analüüsi tegemiseks natukene väheks. Mingid arengud meil siiski analüüsi vallas on olemas, näiteks terviseametis, Tallinna Tehnikaülikoolis on uurimisgrupp, mis vaatleb kriisijuhtimist. Midagi ikkagi tehakse, kuid muidugi, ma oleks ääretult rahul, kui valitsus või parlament peaks sellist auditit vajalikuks.

Möödunud kevadel kinnitati, et piirangud on vajalikud eelkõige haiglate kokkuvarisemise vältimiseks. Ma ei ole kuulnud kõikehõlmavast haiglate auditist, kuidas töö korraldamisega seal tegelikult hakkama saadi ja mida tulevikus teha teisiti? Sest viirused ei jäta jonni ja tulevad igal juhul uuesti, küsimus on vaid ajas.

No just nimelt. Aga ma siiski täiendaksin, et piirangute ainuke mõte ei olnud ainult see, et haiglad hakkama saaksid, vaid et viirus ei leviks. Aga loomulikult ka haiglate ülekoormus oli väga suur probleem. Hulk teisi haigusi jäi ravimata.

Häda on alati selles, et teadus jõuab natukene hiljem kohale, kui madin on ära käinud. Aga praegu ilmub juba täiesti korralikke metaanalüüse erinevate piirangute efektiivsusest. Näiteks analüüsitakse erinevate vaktsiinide efektiivsust ja kõrvaltoimeid, maskide kasutegurit. Oleksime kaks aastat tagasi olnud nii targad, nagu me täna oleme, siis oleks paljud asjad, paljud apsud jäänud tegemata.

Tooge mõni näide! Millised need apsud olid?

Nüüd on olemas korralik analüüs selle kohta, et maskid aitavad vähendada nakatumist ilma igasuguse kahtluseta, nende efektiivsus sõltub küll materjalidest. Samuti vaktsiinide efektiivsuse kohta ilmus selle aasta alguses Kochi grupi raport. Seal olid vaatluse all 12 eri vaktsiini, sealhulgas ka Sputnik. Uuriti poolt miljonit inimest.

Selle tulemus oli, et kõik need vaktsiinid, mis meil kasutusel olid, olid efektiivsed. Need aitasid ära hoida mitte ainult hospitaliseerimiste ja suremiste arvu kasvu, vaid aitasid ära hoida ka nakatumiste kasvu. Ja enamiku kõrvaltoimed ei olnud suuremad kui platseebo ehk null-grupi võrdlusel, välja arvatud vist paaril vaktsiinil, kus öeldi, et kõrvaltoimete arvud on nii väiksed, et ei saa statistilist järeldust teha.

Eesti oli üks liberaalsemaid riike kogu kriisi vältel. Meie piiranguid ei saanud Läti ja Leedu omadega võrreldagi. Kas nende uute teadmiste baasil tegime õigesti või läks midagi ka viltu?

Ma avaldan lihtsalt oma arvamust. Eesti piirangud olid enam-vähem mõistlikus kohas. Meie majandus, nagu tagantjärele on selgunud, väga palju kannatada ju ei saanud. Meie liigsuremus oli olemas, meil ikkagi on ametlikult praegu üle 3000 Covidi-surma. Me oleks saanud seda vähendada, kui me oleksime käivitanud vaktsineerimise paremini. Meie vaktsineerimise tase on ikkagi Euroopa Liidu üks viletsamaid. Aga me oleme sellises enam-vähem hakkama saanute grupis.

Maailmas on palju suuremate liigsuremuse näitajatega riike, näiteks Venemaa ja Bulgaaria. Siis on veel riike, kus suremus hoopis vähenes pandeemia ajal, näiteks Uus-Meremaa, kus pandi kõik uksed kinni. Seega ei levinud seal teised viirused, näiteks gripp. Aga sellised asju saab teha ainult isoleeritud saartel.

Eesti käitumine oli mõistlik, suurema vaktsineerimisega oleks me saanud liigsurmade arvu vähendada. Teadusnõukoda on juhtinud tähelepanu meie õigussüsteemile.

Te vihjasite kohtuasjadele. See, et kohtud annavad samasugustes asjades erinevaid lahendeid, näitab, et asjad ei ole paigas. Õigussüsteemi korrastamisega oleks pidanud hädasti tegelema juba kolm aastat tagasi.