Kas Lätis on sõnavabadusega kõik korras? Eesti inimesi hämmastas see, et Läti uudisteportaal TVNET sai 8000 eurot trahvi sõna eest, mida kasutas nende intervjueeritav ja mille nad avaldasid.

See sõna oli "deporteerimine", mis Lätis seostub kohe küüditamisega Siberisse. Seda sõna kasutati aga täiesti teistsuguses kontekstis. Läti parlament oli täiendamas immigratsiooniseadust reegliga, et Läti alalise elamisloaga Venemaa kodanikud on kohustatud sooritama läti keele eksami tasemel A2, et nende elamisluba pikendataks. Neid, kes eksamit ei soorita, oleks, loomulikult individuaalse menetluse ja sealhulgas edasikaebamisõigusega, võimalik Lätist välja saata nende kodumaale.

Keerukus on siin selles, et tegemist on endiste Läti kodanikega või varem Lätis kodakondsuseta isiku staatuse saanud inimestega, kes mingil hetkel otsustasid loobuda Läti kodakondsusest ja võtta Venemaa kodakondsuse. Seejuures on nad Lätis elanud aastakümneid.

See oli intervjuu õiguslik kontekst. Ajakirjanik otsustas täpsema ja kohasema mõiste asemel kasutada sõna "deporteerimine" (küüditamine). Erameedia üle kontrolli tegev asutus leidis, et see on tõsine rikkumine selle tõttu, et ei arvestanud lätlaste tundeid seoses küüditamisega.

Inimõiguste vaatepunktist on see loomulikult sõnavabadusse sekkumine. See on väga selge. Seda hakkavad Lätis kohtud arutama.

Olen olnud varem Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik. Käsitlesime siis tervet rida kaebusi näiteks Türgi vastu. Türgis said ajalehed sageli trahve. Hindasime nende trahvide proportsionaalsust. Varasemate Euroopa Inimõiguste Kohtu taustal tundub mulle, et TVNET-ile määratud trahv on ebaproportsionaalne.

Seega teie isiklikult leiate, et sõnavabadus tähendab üksiti ka õigust kasutada sõnu, mis kedagi solvavad?

Ka ajakirjanduses on ju olemas eetilised kaalutluskohad ning on ka eetikakoodeksid. Lätis on sõnal küüditamine mõistagi väga tugevaid tundeid esile kutsuv mõju. Ka ajakirjanik peab olema valmis võimaluseks, et tema sõnakasutus kutsub esile mingit sorti õigusliku vastuse. Ma mõistan järelevalveorgani reageerimist, aga oleks saanud piirduda ka ametliku hoiatusega koos selgitusega. Karistus, trahv on ebaproportsionaalne.

Eestis on praegu kuum teema obstruktsioon riigikogus ning opositsioon on pöördunud enamuse tegevuse peale ka riigikohtusse. Kuidas Lätis on on organiseeritud opositsiooni õiguste kaitse kohtus ja kuidas see teie parimate teadmiste järgi erineb Eesti elukorraldusest?

Meie traditsiooni järgi saab iga parlamendiliige pöörduda oma õiguste kaitseks konstitutsioonikohtusse. Kui mina olin konstitutsioonikohtus, siis me ka selliseid juhtumeid lahendasime.

Kui koalitsioon ja opositsioon on tõesti eri meelt parlamendis langetatud lõppotsuse suhtes, siis vähemalt 20 parlamendiliikme allkirjadega saab pöörduda otse konstitutsioonikohtusse. Nad peavad näitama, et otsus on nende arvates vastuolus põhiseadusega.

Kuidas sel juhul on välistatud otsuste langetamise blokeerimine ja tagatud see, et parlament ja valitsus saavad tegutseda?

Lätis oli näiteks juhtum, et valitsus oli allkirjastanud Istanbuli konventsiooni (Naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise Euroopa Nõukogu konventsioon - M.A.). Samas ei olnud valitsuskoalitsioonil parlamendis piisavalt hääli, et seda konventsiooni ratifitseerida. Konstitutsioonikohtul on õigus hinnata välislepingute vastavust Läti põhiseadusele enne nende ratifitseerimist. Koalitsiooni saadikud kasutasidki võimalust, et konstitutsioonikohus hindaks Istanbuli konventsiooni. Opositsioon arvas, et see ei ole vastavuses Läti konstitutsiooniga.

Konstitutsioonikohus leidis, et konventsioon ei ole vastuolus Läti põhiseadusega. Parlamendis on see siiski ratifitseerimata, sest osad erakonnad on võtnud ses küsimuses väga populistliku hoiaku.

Eestis on õigusteadlased juba pikalt vaielnud, kas ka Eestis oleks Läti ja Saksamaa eeskujul vaja eraldi konstitutsioonikohut või piisab praegusest korraldusest, kus riigikohus täidab ühtlasi  konstitutsioonikohtu rolli. Ühe vastuväitena tuuakse ohtu, et konstitutsioonikohus võib muutuda justkui parlamendi ülemkojaks, võib saada politiseerituks või ka lihtsalt näida poliitilisena. See omakorda alandaks usku kohtu erapooletusse ka muudes asjades. Kuidas see risk on Lätis maandatud?

Sel juhul tuleks ühtviisi aru saada, mida politiseerumine tähendab. Kui seda, et kohus ei saaks langetada otsuseid iseseisvalt, võimude lahusust järgides, siis see oleks probleem.

Kas poleks siis probleem, kui kohtu koosseisu moodustatakse kandidaatide poliitilisest ideoloogiast lähtuvalt ning kohus hakkab langetama poliitilisi valikuid, mis meie maanurgas on olnud parlamendi töö?

On tõsi, et kohtunike valimise ja nimetamise juures peavad olema väga täpsed garantiid. Neid ei tohi saada ka ametiaja jooksul ametist tagandada. Need on mittepolitiseerimise garantiid. Lätis peavad konstitutsioonikohtu kohtunikud saama heakskiidu kolmelt võimuharult.

Teine garantii on konstitutsioonikohtu majanduslik kindlustatus. Minu ajal, 2019. aastal, jõudsime selleni, et konstitutsioonikohtunik saab samasugust palka nagu peaminister, parlamendi spiiker ja president.

Ainuke kogu, mis saab kohtuniku ametist tagandada, on konstitutsioonikohtu liikmete kvalifitseeritud enamus.

Loomulikult on aga konstitutsioonikohtus arutatavatel asjadel poliitiline külg. Näete, isegi sõnavabaduse küsimuses on võimalik olla erinevatel seisukohtadel. Võrdsed õigused LGBT+ kogukonnale on suur poliitiline teema. Samas võrdõiguslikkus on põhiseaduslik printsiip, mida konstitutsioonikohus peab kohaldama. Konstitutsioonikohtu tegevus ongi väga lähedaselt seotud poliitiliste protsessidega, sest ühiskond elab läbi poliitiliste protsesside.

Loomulikult on risk, et osa inimesi, kes ei ole otsustega nõus, süüdistab konstitutsioonikohut poliitilisuses, sest enamasti ongi see ainuke asi, mida etteheitena osatakse öelda. Ainus võimalus sellele etteheitele vastu saada on see, kuidas sa oma otsust motiveerid. Sa pead järgima õiguslikku meetodit punkt punktilt iga juhtumi korral ja seda ka (otsuse) lugejatele selgitama. See, metoodiliselt range, mitte kaootiline ja suvast lähtuv käsitlemine, on kohtu ainus tööriist. 

Vahetult kohtuotsuste ja eriti veel motivatsiooni osa lugejaid on ju väga vähe. Kas Läti kohtunikud teevad veel midagi, et inimesed nende loomingust aru saaksid?

Minu konstitutsioonikohtu juhiks oleku ajal alustasime pressikonverentsidega eriti poliitiliselt keerukate ja avalikkuse suure huvi all olevate otsuste selgitamiseks. Tegime videod, kus raportöörist kohtunik selgitas otsust punkt punkti haaval lähtudes konstitutsiooniõiguse metoodikast.

Seega peate tähtsaks, et kohus suhtleb võimalikult vahetult ka laia publikuga?

Absoluutselt! 21. sajandil ei saa me enam hakkama Montesquieu 18. sajandi põhimõttega, mis domineeris eelmisel sajandil, et kohus räägib ainult otsuse kaudu. Kuna kohtu otsused mõjutavad inimeste elu, siis tuleb otsuste põhjendused neile ka koju kätte viia. 21. sajandil on see nii võimalik kui ka vajalik.

Eestis vaieldakse veel ühe võimaluse üle, mis on Lätis olemas, aga meil mitte. See on individuaalkaebus ehk iga kodaniku õigus pöörduda konstitutsioonikohtusse kaebusega, et mõni seadusenorm rikub tema põhiõigusi. Eestis on sellisel puhul kodanikul õigus pöörduda õiguskantsleri poole ja kasutada tema vahendust. Üks argument on, et individuaalkaebused ummistaksid meil riigikohtu töö. Kuidas see risk Lätis maandatud on?

Ka meil oli see hirm. Kui konstitutsioonikohus 1996. aastal alustas, siis polnudki pädevust individuaalkaebusi menetleda. Need tulid alles 2001. aastal. Põhjus oli, et algusaastatel tuli kohus institutsioonina luua.

Samas nägime, et algusaastatel polnudki kaebusi, mida menetleda. Alles siis, kui konstitutsioonikohtusse kaebamise õigus anti kõigile, algas pretsedentide loomine.

Kohtu ummistamise vältimiseks on ranged nõuded, millele kaebus peab vastama. Sa pead ära näitama, et vaidlustatav õigusnorm rikub tõepoolest just sinu õigusi. Meie konstitutsioonikohtusse ei saa tulla vaidlustama alamastmete kohtute otsuseid, erinevalt mõne teise riigi süsteemist.

Meie juures saab vaidlustada ainult õigusakte, mis kohalduvad konkreetsele juhtumile. Näiteks said liiklustrahvi kiiruseületamise eest, aga seda vaidlustades leiad, et seadus ei taga sinu põhiseaduslikku õigust õiglasele kohtupidamisele. Pead näitama, et tavapärasest kohtuskäimisest ei ole sul võimalik õigust saada, sest seadus, millest lähtutakse, ei vasta põhiseadusele. Seega on teine eeldus, et kõik muud õiguste kaitse vahendid peavad olema juba ära proovitud. Kolmas piirang on kaebuse esitamise aeg.

Kui muudes kohtutes kohtunik leiab, et tema otsuse eelduseks on konstitutsioonilise vaidluse lahendamine, siis saab kohtunik oma menetluse peatada ja pöörduda konstitutsioonikohtusse.

Kas see on sarnane Euroopa Kohtult eelotsuse taotlemisele?

Jah, see on vägagi sarnane, lihtsalt Läti siseriiklikul tasemel. Kohtunik ütleb, et tal on selline ja selline asi lahendada, aga tema hinnangul on seadusesäte, mida ta peaks kasutama, vastuolus põhiseadusega. Kas see on tõesti nii, küsib ta põhiseaduskohtult. Kui vastus on käes, siis saab ta jätkata oma kohtuasja lahendamisega.

Konstitutsioonikohtu põhiline töö ja vastutus ongi öelda, et konkreetne norm on vastuolus põhiseadusega ja see norm õigussüsteemist välja võtta. Normaalses õigusriigis ei tohi olla seadusi, mis on vastuolus põhiseadusega. Meil on õigus norm kohe kõrvaldada või tõsisemate juhtumite korral anda seadusandjale aeg tühimiku täitmiseks. Samas ütleme me lisaks üldisele alati ka seda, mida peab tegema selle isiku asjas, kes kaebusega konstitutsioonikohtusse tuli.

Kas Lätis osalevad kohtunikud avalikult ühiskondlikes ja poliitilistes vaidlustes rohkem kui vaid oma otsuste või nende seletamise kaudu?

Kohtunikud on õiguse tippasjatundjad. Eriti väiksemates ja mitte väga vana demokraatiaga riikides on meil vaja kaasata nii paljude tippasjatundjate arvamusi kui vähegi võimalik. Selleks, et demokraatia muutuks tugevamaks.

Ka üle Euroopa on üleskutse, et kohtunikud selgitaksid rahvale oma mõttekäike. See on vajalik, aga raske, sest loomulikult on kohtunike avalik esinemine samal ajal ka piiratud. Ei tohi seada küsimuse alla oma sõltumatust, objektiivsust.

Olete olnud Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik ning nüüd töötate Euroopa Kohtus. Loomulikult on otsustel mõju, ent kas nende kohtute olemasolu on kuidagi ka muutnud õigusvaldkonna inimeste olekut, käitumist, sotsiaalset läbikäimist? Õigus on ju vägagi rahvus(riik)lik valdkond.

Eurooplased on filosoofide Montesquieu ja Kanti ideed "tõlkinud" pärast Teist maailmasõda loodud institutsioonidesse. Need on individuaalsed õigused ja vajadus kaitsta neid sõltumatutes kohtutes.

Oleme humanistlikust traditsioonist õppinud ka seda, et võimude lahusus on lisaks rahvusriikide tasemele oluline ka rahvusvahelisel tasemel. See on vägagi euroopalik tähelepanek, mille suhtes mujal ollakse palju tõrjuvamad. Euroopalik arusaam, kuidas kindlustada rahu, on kokku lepitud reeglid rahvusriikidele, mille täitmata jätmist saab vaidlustada kohtus.  

Need ühised kohtud on väga palju muutnud seda, kuidas me mõtleme eurooplaseks olemisest. 

Ineta Ziemele osales Eesti teaduste akadeemia riigiõiguse sihtkapitali korraldatud rahvusvahelisel konverentsil "Rahva roll riigivõimu teostamisel ja põhiseaduslikkuse kohtulik kontroll". Konverentsi ettekanded on järelvaadatavad  teaduste akadeemia Youtube´i kanalist.

Ineta Ziemele

2020-                   Euroopa Kohtu kohtunik;

2015-2020          Läti Konstitutsioonikohtu kohtunik, president alates 2017

2005-2014          Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik 

2017-                    Läti Teaduste Akadeemia korrespondentliige