Huliaipole linnast on juba poolteist aastat jooksnud rindejoon, kuid viimaste nädalate jooksul on õnnestunud Ukraina vägedel venelased linnast veel kaugemale tõrjuda.

Aktiivse sõjategevuse tõttu ei lubata ajakirjanikke praegu ukrainlaste positsioonidele, ainus võimalus olukorda hinnata on rääkida kohalike elanikega. Suurema osa ajast veedavad nad keldrites.

"Pommitamist on natuke vähemaks jäänud. Viimastel päevadel pole enam midagi kesklinna kukkunud, ainult äärelinnadesse. Soovin ainult ühte, et neid siit eemale tõrjutaks, et see kõik ükskord juba lõppeks," rääkis vabatahtlik Serhii.

Niinimetatud "murdumatuse punktis" võivad 2000 linna alles jäänud elanikku võivad end enam-vähem ohutuna tunda. Vabatahtlik Natalia sõnul on viimastel nädalatel linnas pommitatud tunduvalt vähem.

Natalia vastutab kõigile kasutamiseks mõeldud pesumasinate ja duširuumide eest. "Juba poolteist aastat ei ole meil siin midagi – ei vett, ei elektrit, mitte midagi ei ole. See koht siin on inimestele väga suureks abiks. Paljud peavad elama keldrites, neil pole pesemisvõimalusi. Meil puudub joogivesi, on ainult tehniline vesi," rääkis ta.

Huliaipole näeb välja nagu kummituslinn. Vähesed linna alles jäänud elanikud julgevad oma keldritest mõneks hetkeks välja tulla, et käia "murdumatuse punktis". Peale vee ja humanitaarabi on siin ka linna ainus töötav televiisor, kust saab informatsiooni mujal toimuvast.

"Tulen just sealt. Melitopoli suund, Berdianski suund, Bahmuti suund... Me ei jaga hästi seda sõja asja," rääkis kohalik Ljubov. "Tahaks lihtsalt üks hommik ärgata – ja et võit oleks juba käes."

Küsimusele, kas venelaste kaugemale tõrjumise järel pommitatakse nüüd vähem, vastas Ljubov, et nii ja naa. "Jumal küll hoiab meid, aga hirmus on ikka. Keegi ei tea ju, kuhu järgmine kord kukub. Õudne!"

Praegu jookseb rindejoon umbes kuue kilomeetri kaugusel Huliaipolest.