Varsti tulevad Slovakkias valimised ja (venemeelne) SMER partei on väga populaarne. Mis te arvate, kes valimised võidab ja kes moodustab järgmise valitsuse?

Kui keegi seda teaks. On kolm põhilist võimalust. Esiteks, tõeliselt halb oleks see, kui praegusel opositsioonil ehk SMER-il ja fašistidel nimega Republika või mis iganes õnnestuks saavutada enamus koos mõnede teiste parteidega, mille puhul pole kindel, kas nad oleksid valmis nendega koalitsiooni minema. See oleks selle riigi jaoks kindel katastroof. Nad on väga süsteemivastased, venemeelsed ja mitte otseselt läänevastased, aga enam-vähem sinnapoole. Nad on väga Ameerika-vastased, aga võib öelda, et isegi läänevastased laiemalt. See oleks katastroof. Kõik arutavad, kas on võimalik Slovakkia muutmine Ungari-laadseks Orbani süsteemiga riigiks. Ma ei ole kindel, et see oleks võimalik. Meil on erinev ajalugu ja selleks oleks vaja konstitutsioonilist enamust, mida ma ei pea võimalikuks. Aga see oleks sellegipoolest katastroof.

Siis on hea võimalus, et läänemeelsed parteid suudavad moodustada valitsuse. See on võimalik. Mina hindan neid võimalusi üks ühele. Sellest tuleb segadus, sest need parteid on läänemeelsed, aga seal on koos konservatiivid ja liberaalid, nad vaidlevad omavahel, käivad kultuurisõjad ja nii edasi. Nii et sellest tuleb segadus, aga see on demokraatlik segadus ja Slovakkia jääb läänemeelseks riigiks.

Kolmas võimalus on, et keegi ei suuda valitsust moodustada. On Igor Matoviči partei, kes oli mõned aastad tagasi peaminister ja kes võitis valimised 2020. aastal. Ta on kaootiline ja halb tegelane selles mõttes, et ta tõi riigis kaasa kaose ja keegi ei taha temaga koalitsiooni teha. Aga kui ta saab seitse kuni kümme protsenti, siis ei ole võimalik valitsust moodustada ja tulla võivad uued valimised. Nii et on kolm võimalust ja keegi ei tea, mis juhtub. On palju parteisid, umbes neli-viis parteid, kelle toetus on viie protsendi lähedal. Kas nad saavad parlamenti või mitte, muudab kõike.

Mida see räägib Slovakkia ja slovakkide kohta, et valikud on sellised?

Ma pean ütlema, et ma olen seni olnud oma maa suhtes üsna optimistlik. Slovakid olid ühed suuremad eurooptimistid kõigest 15 aastat tagasi, hoolimata oma ajaloost. Sada aastat tagasi keegi ei teadnud midagi slovakkidest. See on olnud omamoodi ime, et see rahvas on suutnud end kehtestada. Slovakkide jaoks kujutas Lääne-Euroopa justkui turvavõrku ja ma arvasin, et see jääb nii igavesti.

Aga siis tuli paljude slovakkide pettumus selles, et nad ei ole piisavalt rikkad, kuigi ma arvan, et nad on, aga nad ise ei leia seda. Toetust on leidnud süsteemivastased parteid ning Venemaa hübriidsõja ja valeinfokampaaniate mõjul on ühiskond sisuliselt kokku varisenud. Ja nüüd on meil 30-40 protsenti inimestest venemeelsed või võib-olla täpsemalt Ameerika-vastased, süsteemivastased, nende meelest läbikukkunud demokraatia vastased ja nad eelistaksid autoritaarset liidrit.

Sellel on palju põhjuseid, aga fakt on, et ühiskond on praegu nii habras ja pidetu, on kaks suurt leeri, üks on venemeelne ja läänevastane ning teine on läänemeelne leer. Ja keskel on hall tsoon inimestest, kellel ei ole päris oma arvamust. Nii et see on üsna halb.

Kõikide arvamusküsitluste järgi, mis on tehtud Ukraina sõja kohta, mis näitavad, milline on ühiskonna positsioon poliitiliselt, geopoliitiliselt ja iseenda suhtes, me oleme neis koos bulgaarlastega kõige halvemad. See on tulnud paljudele üllatusena ja isegi mulle, ma pean ütlema, aga nii see on. On väga raske leida siit teed edasi. See võtab aega, kui meil on õnne. Kui meil on õnne, mida meil aga ei pruugi olla, sellest saab pikk protsess õppetundidest ja katastroofidest ja habras demokraatia ise võib ohtu sattuda.

Jah muidugi, see on nagu igal pool mujal, seda võib näha Ameerikas, seda võib näha Suurbritannias, kõik need vead, kui inimesed mõtlevad vaid iseendale. Populistid kasutavad vihast rahvast läbikukkunud demokraatia ja kapitalismi vastu. Selles ei ole midagi uut. Enamus neist inimestest tunnevad end reedetuna pärast 1989. aastat, nagu maapiirkondade inimesed ja vähem haritud inimesed, neid on palju. Nii et siin me oleme.

Mul eestlasena on raske mõista, kuidas on võimalik olla venemeelne pärast nõukogude aja üleelamist ja pärast genotsiidse agressioonisõja nägemist. Võib-olla see ei ole niivõrd venemeelsus kui lihtsalt oma pettumuse väljaelamine, nagu te ütlesite, ja venemeelsus käib sellega kaasas?

See on osa seletusest, nad pole venemeelsed tugeva seisukohaga, nad on pigem läänevastased või demokraatia vastased selles mõttes, et nad tunnevad, et nad on üksi jäetud. Venemaa sõda Ukrainas on nende jaoks viis, kuidas väljendada oma viha – olla venemeelne. Kui ma räägin nende inimestega, siis muidugi usuvad nad igasuguseid rumalusi.

Slovakkia erineb Tšehhi vabariigist selle poolest, et mälestus nõukogude ajast on siin erinev. Slovakkias nägid paljud inimesed kommunismi progressina. See oli väga vaene maaühiskond ja kommunistid olid teatud mõttes modernistid – industrialiseerimine, elatustaseme tõus, inimesed tundsid, et kommunismi ajal nende elud paranesid. See on selle maa lugu. Sellest tuleb aru saada. Venelased ja kommunism ei olnudki justkui nii halvad.

See erineb Tšehhi vabariigist, kus tšehhid tundsid end kommunistide poolt alandatuna, slovakid mitte ja see seletab paljut. Rääkides inimestega külades, ütlevad nad, kes meie eest praegu hoolitseb, kommunistid olid võib-olla karmid, aga nad andsid meile tööd ja hoolisid meist, isegi kui nad vahel panid meid vangi, aga nad hoolisid sellest, kes me oleme. Kes meist nüüd hoolib? Mitte keegi. Sest demokraatia jättis su üksinda.

See on põhiline seletus sellele ja ma tean, et see kõlab karmilt, aga kui ma nende inimestega räägin ja küsin, kuidas te saate toetada inimeste tapmist, laste ja tsiviilisikute tapmist ja kogu seda hävitustööd, siis nad ütlevad, et Putin ainult kaitseb ennast ja siis tuleb edasi juba kogu see jama, et see kõik on lääne pärast.

Lääs ründab.

Just. Nii et nad lihtsalt võtavad üle Venemaa narratiivi, sest Venemaa ei ole nende meelest üldse nii halb, sest nende elu minevikus – ja see jutt ulatub üle põlvkondade, sest perekondades vanemad räägivad lastele, et kommunistlikul ajal ei olnud elu hull, see oli okei, see oli hea elu. Ja ongi kõik.

Ja teine seletus on see, et see on rahvas, mis on end tegelikult kehtestanud 1918. aastal kui Tšehhoslovakkia vabariik loodi ja slovakid sõna otseses mõttes päästeti kadumisest. See on ime, et slovakid said omaette rahvuseks oma kultuuriga, neil on nüüd isegi oma riik, aga nende minevikus ei ole midagi, millest kinni võtta. Erinevalt tšehhidest ja eestlastest ja pea kõikidest teistest rahvustest Euroopas, kellel on minevikust oma lood, millele keskenduda. Näiteks tšehhid saavad keskenduda oma kuulsale minevikule ja mitte kunagi kahelda oma orienteerituses läänele, nad olid osa läänest. Slovakid ei olnud osa mitte millestki, välja arvatud Ungari impeerium, nii et meil ei ole ajalugu, millele toetuda ega ideoloogilisi juuri, millest kriisiajal kinni võtta, nagu tšehhid tegid. Nad said kohe aru, kui Ukraina sõda algas, kes nad olid ja kes nad on, slovakid mitte, sest neil ei ole sellist minevikku. See on probleem, tuleb rahvus kuidagi algusest peale üles ehitada ja need on kõik sellised õppetunnid, mille rahvas peab selgeks õppima oma vigadest.

Mis mind hirmutab, on see, et need võivad olla väga halvad vead, mis meid tõepoolest hävitavad, aga ma loodan, et siiski mitte. Sa lihtsalt ei tea. Ma olen siin maal elanud kogu oma elu ja sa näed endiselt kui habras see on, kui udune ja avalikku arvamust lihtsalt ei eksisteeri. See on lihtsalt suur mass, kus on kaks leeri, aga palju igasuguseid kampaaniaid nagu vaktsiinivastased ja süsteemivastased, need olid esimesed märgid, et midagi on väga valesti ühiskonnaga. Nüüd tuleb meil lihtsalt võidelda ja loota parimat.

Mis on teie optimismi alus või millele te loodate?

Ma loodan kahele asjale. Üks mu lootus on, et Venemaa kukub läbi Ukrainas ja septembriks vabastab Ukraina armee vähemalt suure osa Ukrainast. Nii et slovakid näeksid, et Venemaa on kaotaja ja nõrk hegemoon, nii et ei ole mõistlik talle loota pragmaatiliselt, sest ta on nõrk ja ei suuda võita sõda.

Opositsiooniparteid nagu SMER ja fašistid on väga venemeelsed, öeldes, et Venemaa ei kaota kunagi, Venemaaga tuleb koostööd teha, sest see on suur partner, me tahame olla Venemaaga sõbrad. Aga kui Venemaa kukub läbi, siis slovakid on väga pragmaatilised ja nad teevad sellest oma järeldused, neile meeldivad tugevad jõud. Kogu nende ajalugu on seisnenud suurvõimu osaks olemisest, oli Ungari, siis Nõukogude Liit, nüüd Euroopa Liit ja Brüssel. Nii et on turvaline olla osa millestki suurest ja võimsast. Kui Venemaa ei ole piisavalt võimas, siis slovakid vaatavad, et pole mõtet, parem naasta läände. See on üks mu lootustest.

Teiseks, kui me räägime oma siseasjadest, siis on mul väike lootus, et enamus inimestest saab siiski aru, et demokraatia on tõesti oluline nende eluks ja nad peavad seda kaitsma ning nad hääletavad parteide poolt, kes kaitsevad demokraatiat. Erinevalt ungarlastest, meil olid halvad 1990. aastad, mis oli autoritaarse režiimi ja härra Mečiari aeg. See oli suur õppetund, kuidas demokraatia võib ebaõnnestuda kohe algusest peale. Ta ei hävitanud demokraatiat, aga see oli väga ränk. See oli autoritaarne režiim nagu härra Orbanil, ta oli varastel 1990. aastatel tegelikult selle eelkäija. Ja õppetund oli, et me lõime teda valimistel, sest slovakid tahtsid olla osa läänest ja demokraatlik riik.

Alates sellest ajast on meil olnud ligi 25 aastat järjepidevat demokraatiat, vaba meedia ja vabadus kui selline. Ma loodan, et vähemalt noor põlvkond, kuigi nemad võtavad seda juba nii iseenesestmõistetavana ja see on ka probleem... Aga mida opositsiooniparteid avalikult ütlevad on, et nad kavatsevad selle hävitada. Nad ütlevad, et me vihkame ajakirjanikke, me vihkame vaba meediat, me vihkame õigussüsteemi, paljud inimesed on vanglas. Inimesed hakkavad aru saama, et nende eluviis on ohus, aga kõik need kodanikuühendused ja neid on palju, hakkavad tegema suuri kampaaniaid, mis ei ole suunatud ühegi partei toetamisele, vaid demokraatia toetamisele ja ütlevad inimestele, et mine valima, sest see on tähtis, see võib aidata.

Probleem on selles, et demokraatlike parteide seas valitseb segadus. Ja kui inimesed arvavad, et demokraatia kukub läbi, sest nad on seda näinud viimase kolme aasta jooksul (viimased valitsused Slovakkias ei ole olnud hästi toimivad - toim.), siin on olnud selline segadus, siis on raske neid veenda, et demokraatia ei pea tingimata selline välja nägema ja et demokraatia võib välja näha isegi normaalse, pragmaatilise ja ratsionaalse elu organiseerimisena. Need parteid ei ole imetlusväärsed, vaid kaootilised, mõned neist on samuti populistid, rumalad ja korrumpeerunud. On raske demokraatiat kaitsta, seda tuleb tunnistada. Aga see on sellegipoolest parem kui autoritaarne režiim.

Martin Milan Šimečka on partei Progressiivne Slovakkia juhi ja Euroopa Parlamendi liikme Michal Šimečka isa.