Austria kasutab üsna palju Venemaa gaasi ja energiat. Kui paljud Euroopa riigid on kiiresti leidnud uued lahendused, siis Austrial on see kauem aega võtnud, miks see nii on?

Meil on olnud aastakümneid sõltuvus Nõukogude Liidu ja hiljem Venemaa gaasist. Austria oli 1968. aastal esimene riik, mis sõlmis lepingu endise Nõukogude Liiduga, nagu me praegu teame, siis see oligi Nõukogude Liidu eesmärk muuta Austria endast sõltuvaks. Ja see toimib siiamaani, me oleme jätkuvalt sõltuvad.

Üks peamisi põhjuseid oli see, et poliitikud ütlesid alati, et see on Austria energiafirma OMV eraasi, nemad teavad, mida nad teevad. See oli nii juba 1967. aastal, aasta enne lepingu sõlmimist Nõukogude Liiduga.

Ma vaatasin läbi kõik arutelud meie parlamendis ja majandusminister vastas päringule vastates, et see ei ole tema teema, sellega tegeleb OMV. Ja 2010. aastal ütles nüüd juba teine majandusminister Nabucco torujuhtme kohta, mis pidanuks olema alternatiiv Vene gaasile, see oleks tulnud Aserbaidžaanist Austriasse ja oli arutelu, kas seda tuleks toetada. Majandusminister ütles taas, et see on eraasi ja gaasitööstuse asi.

Samuti on huvitav Venemaa mõju Austrias. Oli ka arutelu selle üle, kas Gazprom võiks osta gaasihoidlaid ja gaasitorusid Austrias. Ja taas öeldi, et see on Gazpromi asi, kui nad tahavad neid osta, siis las ostavad.

Ma arvan, et poliitikud paljudes riikides mõtlesid aastakümneid, et me ei taha Venemaad torkida, võib-olla nad vihastavad ja meie tingimused halvenevad. Samuti tuleb arvestada, et Austrial ei ole üksnes huvi gaasiga seoses, vaid ka muud ärihuvid Venemaal. Ma arvan, et on ka hirm, et kui me lõpetame gaasiostud, siis järgnevad vastumeetmed mõne meie ettevõtte vastu Venemaal – meil on seal pangad ja muud ettevõtted – näiteks, et saamata jäänud tulu võtame teie ettevõtetest Venemaal.

On olnud ainult üks edukalt allkirjastatud alternatiivne gaasileping Norraga 1986. aastal. Nad tarnisid meile gaasi miljard kuupmeetrit alates 1993. aastast. See oli ainus edukas lepe, aga üldiselt puudus kavatsus gaasitarne allikaid mitmekesistada, sest midagi ei juhtu, me oleme rahul, me oleme neutraalsed, meiega ei saa midagi juhtuda meie neutraalsuse tõttu. Selline oli poliitiline atmosfäär aastakümneid.

Kuidas te kirjeldaksite Austria poliitikute suhtumisi? Me teame nüüd, et Venemaa-suguste režiimide jaoks ei ole eraldi äri ega poliitikat, see on kõik üks ja sama. Kas see oli naiivsus või teadlik valik, neil olid ka head suhted venelastega?

Poliitikas kujunesid välja teatud dogmad või põhjendused, miks me peaksime ostma Vene gaasi. Ma olen tuvastanud neli sellist dogmat. Esiteks, Vene gaasile ei ole alternatiivi. Me asume Euroopa südames, meil ei ole mereranda ja nii edasi ja me ei saa midagi teha, ei ole alternatiivi. Me näeme nüüd, et alternatiivid oleksid muidugi olemas, selleks tuleks muidugi gaasitorustikku täiendada, aga see oleks võimalik. Alati räägiti aga seda, et alternatiivi ei ole.

Teine põhjendus oli, et Venemaa on usaldusväärne. Kui meil olid probleemid 2001. aastal Ukrainaga, siis tuli vähem gaasi Austriasse, aga mitte kunagi ei ole olnud otseseid probleeme. Samas ajaloost on teada, et teistel riikidel on olnud probleeme. Kui Venemaale ei meeldinud nende käitumine, siis ähvardas Venemaa gaasitarnete lõpetamise või vähendamisega. Kui oleks vaadatud Austriast kaugemale, siis oleks nähtud, et see oli ja on poliitiline relv. Ja see relv on ehk isegi tõhusam, kui seda ei kasutata otseselt, vaid lihtsalt ähvardatakse, et kui sa ei tee seda, mida ma tahan, siis ma karistan sind.

Kolmas põhjendus oli, et see on kahesuunaline sõltuvus. Jah, me vajame nende gaasi, aga nemad vajavad samamoodi meie torusid ja süsteemi ja lõpuks nad vajavad meie raha. Aga siin on aja roll erinev. Nad vajavad meie raha, aga kui nad kolm aastat raha ei saa, siis see pole nii hull kui kolm päeva ilma gaasita. Nii et see ei ole võrdne kahepoolne sõltuvus.

Ja viimane ning paljude inimeste jaoks kõige tähtsam dogma oli, et Vene gaas on odav. Ma vaatasin hindasid Austriale, Saksamaale ja teistele ning selgus, et vähemalt Saksamaaga võrreldes oli gaasi hind Austria jaoks enamasti kõrgem, samal ajal oli meie gaasivarustuses Vene gaasi osa alati suurem kui Saksamaal. See on selge tõend, et see põhjendus ei vasta tõele, aga kõikides parlamendiaruteludes kõlas mõte, et mida me saame teha, see on nii odav ja kui me oleme targad. See oli samuti argument, siis me võidame sellest. Seda me oleme teinud algusest peale.

1968. aastal kehtis embargo gaasitorude tarnimisele Nõukogude Liitu. Saksamaa oli üks olulisi torutootjaid, paljud riigid ei suutnud toota nii suure diameetriga torusid, nad ei saanud tarnida neid torusid otse Nõukogude Liitu. Austria oli neutraalne, nii et sakslased saatsid torud meile ja meie saatsime need Nõukogude Liitu, teatud raha eest. Nii et alguses sai Austria sellest täiendavat majanduslikku kasu, mitte energeetikas, aga teistes sektorites. See oli samuti põhjus öelda, et jah, me oleme sõltuvad, aga kui me oleme targad ja osavad, siis me saame sellest rohkem kasu. Ja me oleme väiksed ja me ei ole eesliinil, Austria ja Nõukogude Liidu vahel on veel riike ja taas võtmeteema neutraalsus ehk meiega ei saa midagi juhtuda. Selline oli atmosfäär, kus ei tuntud vajadust midagi muuta.

Umbes kuu aega tagasi intervjueeriti endist majandusministrit ja ta ütles, et see oli mugav, OMV tegeles sellega ja mida nemad poliitikutena oleksid pidanud tegema, kõik oli hästi.

OMV ei ole praegu olnud kiire olukorda muutma. Mida tuleks praegu teha?

Me ei tea isegi lepingu sisu. Kevadel ütlesid poliitikud, et kui me ei saa eri põhjustel niisama lepingu detaile teada, siis me võtame vastu vastava otsuse, et see oleks võimalik. Siiamaani ei ole midagi juhtunud. Ma olen kuulnud, et valitsuses käivad läbirääkimised, et selline otsus teha.

OMV jaoks on asi selge, neil on leping. Nende jaoks oli Nõukogude Liit algusest peale ideaalne partner. 1967. aastal oli Nõukogud Liidu gaasijuhe rajatud Bratislavani, Austria piiri lähedale ja Austria gaasitööstuse keskus oli ainult kilomeetrite kaugusel. Tehniliselt oli see nende jaoks kerge, vaja oli ehitada vaid mõned kilomeetrid gaasitoru ja see ühendada. Samuti oli see kerge strateegiliselt. Nõukogude Liit oli kümme aastat Austrias sees ja enne OMV-d haldas seda valdkonda Nõukogude Liidu vastav ametkond ja nad teadsid kõike.

Samuti oli tegu strateegiliselt ideaalse partneriga, sest nendega sai lepingud sõlmida kiiresti. Austrias oli konkurente, kes tahtsid importida gaasi mujalt, näiteks Itaaliast. Kiire leping oli tõeline eelis, sest see muutis konkurentide pingutused nulliks. Austria ei ole nii suur, et kolm firmat saaksid ajada suurt impordiäri. Nii on Venemaa olnud OMV jaoks siiamaani ideaalne partner ja kui poliitikud ei anna neile selgeid juhiseid, siis nad oma tegutsemist ei muuda.

Poliitikud aga ei ole algusest peale väga tahtnud standardeid seada ega juhiseid anda. Ma arvan, et praegu tuleks ka öelda, et me soovime Venemaalt gaasioste aasta-aastalt vähendada, võib-olla mitte kolme kuuga nulli jõuda, aga me Austria energiaagentuuriga oleme näiteks teinud ettepanekuid, kuidas sellega lõpetada 2027. aastaks. Nüüd me vaatame, et teiste maade näitel saaks seda teha kiiremini. Aga selleks on vaja ikkagi öelda, et teatud aastaks tuleb jõuda nulli. Vaja oleks ka mingit taustaanalüüsi, kas me soovime suurendada gaasioste LNG- terminalist Horvaatiast, siis me peaksime parandama oma sellesuunalist taristut.

See otsus, millest te varem rääkisite seoses salajase lepinguga, see on seesama, mida te nüüd silmas peate, kui te räägite vajadusest juhiste järele vähendada gaasioste Venemaalt?

Jah, kõigepealt me peame teadma, mis selles lepingus seisab. Teiste riikide nagu näiteks Tšehhi või Saksamaa ettevõtted püüavad ametlikult oma lepinguid lõpetada. Seda ei ole Austrias seni juhtunud. Ja kõlavad hääled, et see ei ole võimalik. Kõigepealt peame me teadma, mis neis lepingutes on ja millised on võimalused. Ma arvan, et kuidas täpselt need lõpetada peaks olema OMV ülesanne. Valitsuse ülesanne on kehtestada teekaart sõltuvuse lõpetamiseks ja tagada gaasisüsteemi parandamise rahastamine.

Mina näen aga väga aeglast olukorra paranemist. Selliste inimeste hulk küll väheneb, aga on inimesi, kes mõtlevad, et küllap see lõppeb mõne kuu pärast ja me saame naasta tavapärase äri juurde. Aga ma arvan, et see ei ole võimalik. Muidugi on poliitiline risk ja ma arvan, see on põhjus, miks tegutsemine on nii aeglane. Meil on järgmisel aastal valimised. Kui valitsus otsustab Venemaalt gaasi ostmise lõpetada ja sellega kaasnevad probleemid, siis sellega kaasneb hirm oma võimaluste pärast.

Me rääkisime Viinis parlamendi väliskomisjoni asejuhi Reinhold Lopatkaga. Tema ütles, et me ei saa lepingut lõpetada, sest me peame oma kohustustest kinni, aga tundub imelik järgida reegleid olukorras, kus Venemaa on unustanud igasuguste rahvusvaheliste reeglite järgimise.

Kuni me ei tea lepingute sisu, seni ei saa me öelda ka seda, et me ei saa neid lõpetada. Võib-olla on see ka poliitiline kaitse mitte teada lepingu sisu, siis saab alati nii öelda. Aga ma ei usu, et Austrial on mingi eriline leping, üldine leping on enam-vähem sama nii Tšehhi Vabariigil, Saksamaal kui ka Austrial, võib-olla on erinevad hinnad ja kuidas neid määratakse, aga põhitingimused peaksid samad olema.

Kui see nii on, siis saame me samamoodi tegutseda kui Tšehhi Vabariik ja Saksamaa. Me peame sellega alustama. Kui keegi ütleb, et me ei saa seda teha lepingu pärast, siis kas see on tõesti nii ja kas nad teavad lepingu sisu, või on see lihtsalt enesekaitse ja soov tegutsemist vältida.

Kas see puudutab ainult gaasi või ka naftat ja muud?

Seal on mingid toormaterjalid, aga ei ole mingit erilist sõltuvust, mis erineks väga teistest Euroopa riikidest. Pigem on küsimus Austria firmade tegevuses Venemaal, näiteks panganduses. Euroopa Liit avaldab tugevat survet selle vähendamiseks. See võib olla vastumeetmete ala ehk et kui me lõpetame gaasitarned, siis tulevad probleemid panganduses või põllumajanduses või mujal.

Aga nagu ma ütlesin, kõigepealt peab teadma, mis neis lepingutes on. Mind üllatas, et alles aasta pärast sõja algust hakkasid poliitikud huvi tundma nende lepingute sisu vastu. Kui ma oleksin olnud minister 2022. aastal, siis ma ei oleks öelnud, et kohe tuleb leping lõpetada, aga ma oleksin huvi tundnud, mis lepingus on, kas seda saab lõpetada ja millistel tingimustel.

Ma olen seda endale selgitanud, et parem on mitte teada, mis seal on, vastasel juhul inimesed ütleksid, et tee midagi, aga kui ma ei tea ja see ei ole lubatud, siis see on kergem. See on võtmeküsimus ja samuti plaan, kuidas loobuda Vene gaasist. See ei pea juhtuma kahe kuuga, aga selleks peab olema selge plaan tähtaegadega ja meetmetega, mida me peame selleks tegema.

Kui me oleks tegutsenud varem, siis oleks see olnud kergem. Kui me oleks tahtnud investeerida LNG-terminalidesse Põhja-Saksamaal, siis oleks see olnud kergem aasta tagasi. Nüüd on juba inimeste vastuseis tekkinud, et me ei taha täiendavat terminali ja Austria asjad ei ole meie asi. Aeg on oluline faktor. Lõpuks maksab kõik rohkem kui kiirelt tegutsedes.