Volodõmõr Zelenski reisigraafik on olnud viimasel nädalal tõesti väga tihe, et valmistada ette NATO tippkohtumist. On tal tegelikult põhjust sõita ka Vilniusesse?

See, et Zelenski on viimase hetkeni edasi lükanud oma otsust, kas Vilniusesse minna või mitte, näitab muidugi seda, et NATO liikmesriikide vahel on toimunud väga pingelised arutelud selle üle, mida ikkagi Ukrainale saab Vilniuses lubada. Kõik saavad aru, et see otsus saab olema ajaloolise tähtsusega. Ootused on väga kõrgel ja Ukrainal ei ole lootust saavutada päris seda, mida ta oleks tahtnud ja mida Ukraina toetajad NATO idatiival on soovinud, ehk et Ukraina saaks juba teisipäeval Vilniuses kutse liituda NATO-ga, küll alles siis, kui sõjategevus on peatunud. Selles osas on NATO-s konsensus. Aga Ukraina enda soov on olnud see, et see kutse juba esitatakse. Aga USA, Saksamaa ja mõned teised NATO riigid on olnud ettevaatlikumal seisukohal. Nii et ilmselt see tulemus jääb ikkagi nõrgemaks.

Mida tegelikult see ettevaatlikum seisukoht tähendab? Juba Bukaresti tippkohtumisel 15 aastat tagasi anti ju selge sõnum, et Ukrainast saab NATO liige. Nüüd on küsimus, kuidas see nii-öelda teekond sillutatakse. Milline see manööverdamisruum selles sõnastuses praegu üldse on ja kus need leerid lahknevad?

Jah, tõesti, see ühisosa on olnud kogu aeg olemas. Tegelikult ju NATO on võtnud juba 15 aastat tagasi selle seisukoha, et Ukrainast saab NATO liige. Ja ka selles osas on üksmeel, et see võib toimuda alles siis, kui sõjategevus on läbi. Aga millal ja kuidas on võimalik liikmesuseni jõuda, seal on väga erinevad vaated ja need ikkagi peegeldavad sügavamaid lahkarvamusi või erinevaid hinnanguid sellele, kuidas nähakse sõja edasist kulgu, kuidas nähakse sõja võimalikku lõpplahendust ja milliseks siis võivad kujuneda NATO suhted Ukrainaga.

Endiselt on näha ka seda, et USA-l on kogu selle sõja vältel olnud ettevaatlik hoiak selles suhtes, et mitte põhjustada oma tegevusega sõja eskalatsiooni ja mitte Venemaad nii-öelda liiga palju provotseerida. Ja siin on ikkagi NATO riikidel väga erinevad vaated sellele, mis siis on rohkem Venemaad provotseeriv: kas see on see, kui NATO võtab ettevaatliku nõrgema positsiooni lootuses, et see siis justkui ei provotseeri Venemaad või on hoopis provotseeriv see, kui NATO näitab nõrkust, ei julge teha selget otsust. Ja Venemaa võib tõlgendada seda kui lootustandvat sõnumit, et tal tasub ikkagi edasi proovida Ukrainat oma kontrolli alla saada.

Mille üle ikkagi praegu läbi räägitakse? Kas me räägime siin mingitest konkreetsetest kuupäevadest, mil me võime öelda, et Ukraina on küps alliansiga liituma? Räägitakse siin mingist liitumisraamistiku tõlgendamisest? Membership action plan on üks selline väljend, mida ka viimastel nädalatel on jälle palju kasutatud. Mis see tingimise teema tegelikult on, mida kuuldavasti kõige kõrgemal tasemel valitsusjuhtide ja riigipeade tasemel kuni viimase hetkeni veel viimistletakse?

Palju on vaieldud täpse sõnastuse üle. Kõik saavad aru, et NATO peab nüüd pakkuma Ukrainale midagi enamat kui Bukarestis aastal 2008. Et seda viga ei tohi korrata, et antakse nii ebamäärane sõnum, mis siis julgustab Venemaad agressiivsemalt käituma. Aga kui ikkagi liitumise kutset USA ei ole valmis andma, siis see peab olema midagi vahepealset. Ja seda sõnastust otsitakse.

Samas kindlasti soovitakse anda see sõnum, et NATO igal juhul on valmis Ukrainat sõjaliselt pikaajaliselt toetama. Mitte tegelikult otseselt NATO organisatsioonina, aga NATO riigid. Seda kohustust korratakse üle ja kindlasti soovitakse ka näidata, et Ukraina liitumine NATO-ga ikkagi on reaalne eesmärk ja et hakatakse tegema mingeid uusi samme selles suunas. Ilmselt sünnib ka kokkulepe või kinnitus sellele, et Ukraina ei vaja liitumiseks seda nii-öelda map-i ehk tegevuskava, mille näiteks Eesti läbi tegi enne liitumist, mis kiirendab teoreetiliselt liikmeks saamise protsessi.

Seda tippkohtumist on ette valmistatud kuid ja tõesti praegu käib veel Ukraina osa lihvimine, aga kui palju võis see, mida me nägime Venemaal, Prigožini mässukatse, mõjutada seda, kuidas üldse Venemaad ja Putinit tajutakse? Kas see on tõstnud Berliini valmidust Ukrainale lubada rohkem või vastupidi, teinud ka Saksamaa, kes on üks protsessi piduritest, veel ettevaatlikumaks?

Ei saa öelda, et see oleks oluliselt muutnud USA või Saksamaa seisukohta Ukraina NATO-ga liitumise osas. Putinit nähakse nõrgemana küll, aga see omakorda tekitab ka muret USA-s. Ebastabiilsus Venemaal ka põhjustab riske, mida USA soovib vältida. Igal juhul on üks väga oluline vaidlusteema see, kui reaalseks peetakse seda, et Ukraina lähitulevikus suudab oma okupeeritud alad vabastada. Ja kui on nii, et näiteks käesoleva aasta lõpuks Ukraina ei ole seda suutnud teha, ja küllaltki paljud lääne eksperdid arvavad, et see on tõenäoline stsenaarium, siis on ka oht, et NATO-ga liitumise protsess jääb venima.

Siis me jõuame juba vaidlusteni sellistel teemadel, nagu kas siis Ukraina võib teoreetiliselt liituda NATO-ga millalgi ka olukorras, kus tõesti võib-olla Venemaa endiselt okupeerib mingit osa Ukraina territooriumist. On arutatud näiteks Lääne-Saksamaa külma sõja aegse mudeli üle, kus Lääne-Saksamaa liitus NATO-ga ja Euroopa Liiduga, kuigi Nõukogude Liit kontrollis Ida-Saksamaad.

Möödunud nädalal jõudis ajakirjandusse info ka mitteametlikest rahukõnelustest USA ja Venemaa vahel. Need ei ole siis riiklikud kõnelused, vaid erinevad erudiplomaadid, teiesugused analüütikud otsivad kohti, kuidas võiks rahu tulla. Mida sellised kõnelused näitavad? On see tegelikult tavapärane protsess või jääb siin ikkagi õhku see, et Ukraina selja taga püütakse midagi kokku leppida?

Kindlasti tuleb rõhutada seda, et tegemist oli mitteametlike kõnelustega, aga samas on märkimisväärne see, et seal ikkagi osales Venemaa välisminister Sergei Lavrov, mis annab sellele kohtumisele justkui rohkem kaalu. Selles mõttes see mind ei üllata, et selliseid arutelusid peetakse. USA julgeolekuekspertide ringis pidevalt käivad arutelud erinevate stsenaariumide üle ja küllalt tugev on see koolkond, mis leiab, et toetame nüüd Ukrainat veel mõnda aega, loodame, et nad saavutavad veel mõningast edu lahinguväljal, aga siis ikkagi tuleb asuda läbirääkimiste laua taha ja tuleb juba teha selleks ettevalmistusi.

Siis on muidugi teine koolkond, kes rõhutab, et kõik sellised arutelud on ennatlikud ja üleüldse tuleb küsida kõigepealt ukrainlastelt endilt, millal nad on valmis läbirääkimisi pidama. Kindlasti on nii Ukraina kui lääneriikide huvides see, et ikkagi hoida kinni sellest eesmärgist, et Ukraina suudaks vabastada kõik okupeeritud alad ja anda nii palju toetust kui võimalik. Aga see teine leer, kes on pessimistlikuma hoiakuga, tegelikult samas tihtipeale leiab, et ei ole vaja Ukrainale nii palju sõjalist abi anda, kuna niikuinii nad ei suuda kõiki okupeeritud alasid vabastada. Nii et need arutelud toimuvad lääne ekspertide vahel pidevalt ja on ka neid, kes on valmis Venemaa ekspertidega arutama, mis on muidugi väga kaheldav praeguses olukorras.