Elukutsed tulevad ja lähevad, niisamuti vastavad oskused. Mõned kaovad üldse, mõned teisenevad. Seda ka aladel, mis iseloomustavad inimest kui vaimset olendit kõige üldisemalt nagu kirjutamisoskus. Kui paljud näiteks mõistavad tänapäeval kiirkirja, mis oli väga vajalik oskus eelnenud sajanditel (kasvõi ajakirjanikele)? Ja kümne sõrmega masinal kirjutamine on nutitelefoni pöidlakeerutamise ja "häälkäskluste" levides palju vähem tähtis kui "tippmamslite" ajajärgul.

Kirjutasin hiljaaegu raamatut Mati Undist ja lugesin muuseumiarhiivides ta kirjavahetust kümnete isikutega. See oli põnev ja õpetlik. Kindlasti ka kirjade sisult, vähem kitsalt grafoloogilisel tasandil (kõigi nende paisutuste ja seostatuste analüüs võib olla üldjoontes põnev, aga konkreetse isiku puhul samasugune fantaseerimine nagu psühhoanalüüs). Peamine oli  tervikmulje. Kirjad ei avaldanud mulle Undi tuttavate salajasi loomukalduvusi, küll aga kõnelesid saatjast üldisemalt, väljendades haritust, korrameelt ja muud seesugust.

Arvad kellestki juba üksjagu teadvat, aga siis näed esimest korda ta käekirja. Vau! Vahel vastab tegelikkus kujutlusele, vahel mitte. Näiteks tekib loomulik seos Undi enda ilusa ümara käekirja ja ta isiku üldisema esteetilise suunitluse vahel. Samas on kummaline näha mõne turraka mehe väikest kribalat püstkirja ja hapra neidise võimukat hoogsat kaldulooklemist.

On sel üldse tähtsust? Me võime ju pühas tuhinas öelda, et ka näiteks inimese välimusel ja tema isikuomadustel ei ole seost. Ja tuua näiteks silmatorkamatu välimusega ööbiku. Küll-küll, aga see ei tähenda, et välimus poleks tähtis. Miks muidu tekib ilutaresid ja fitness-klubisid nagu seeni pärast vihma? Käekiri kuulub isiksuse omaduste juurde nagu näiteks ta häälekõlagi.

Võime läheneda ka teisest otsast, seoses inimese enesekujundamise ja kuvandiloomega. Milliseid hunnituid käekirju inimesed varasematel aegadel enda jaoks välja arendasid! Käekiri oli üks isiku visiitkaarte. (Muidugi on ka arvutis võimalik valida sadu šrifte ja üldse oma kirja kujundada. Enamus kasutab siiski üht-kaht tüüpvarianti.)

Lisame siia veel kirja kui füüsilise objekti, mis räägib oma ajastust, saatja maitsest ja võimalustest, läkitamise situatsioonist (kas kiire kritseldus või süvenenud läkitus vms) ja näeme, kui tähtis asi üks kiri võib olla.

Niimoodi muuseumis rõõmsat erutust läbi elades tabasin end mõttelt, et ma ei tunne oma parimategi kaaslaste käekirju. Ehk olen mõne endavanuse oma kunagi näinud, aga unustanud. Üldse on neid inimesi, keda oskaksin käekirja järgi tuvastada (niihästi minevikust kui olevikust) väga napilt. Ja ma ei usu, et oleksin erand.

Praegune olukord pole tekkinud üleöö. Mehhaanilised kirjutusmasinad on ligi 150 aastat vanad. Nendegi šrift nivelleerib ja ebaisikupärastab. Juba sovetiajal tuli toimetustele pikem kaastöö ikka masinasse lööduna esitada. Tõsi, kaaskiri ja parandused olid käsitsi.

Mõnda aega eksisteerisid kaks kirjutamisviisi paralleelselt: ametlikud kirjad masinal, erakirjad käsitsi.

Meenub, kuidas 1960-ndatel ei lubatud lastel koolis pastakaga enne 5. klassi kirjutada, sest see "rikkuvat käekirja ära." Kas kunagi jõutakse seisukohale, et käsitsikirjutamine on üldse ebapraktiline oskus ja tarbetu luksus? Võimalik, et tulevikus jääb käekirja välja arendamine  gümnaasiumisse, st eliidi jaoks. Põhikoolis õpivad lapsed arvutiga kirjutamist ja allkirja "tegemist". Just, sest järjest enam piirdub käsitsi kirjutamine allkirjaga siia või tänna. Näiteks trahviprotokollile pärast kiiruse ületamisega vahele jäämist. Muidugi on kuulsustel nende autogrammid. Neid seni veel ikka ihaldatakse ja kogutakse. Kuigi paljud prominendid saadavad juba ammu oma autogramme masstoodanguna, digitaalselt ja seriaalselt. Nii nagu on kohvikapslid, on ka autogrammikapslid.

Käsitsi kirjutamine ei saagi levida, isegi kui vastav oskus säiliks, sest kirju kirjutatakse ju paberile. Puutume siin kokku veel ühe aspektiga inimmaailma seesmisest "paisumisest", mis on tohutu. Kirju saadavad tänapäeval peaaegu kõik ja väga palju, mitte nagu vanasti (emake lasi kirjaoskajal naabril pojakesele kord aastas kirjutada!). Kujutlegem postiljonide armaadat, mis oleks suuteline kõiki praeguseid e-kirju paberkandjail oma puusakottides kohale toimetama. Ja kust võtta nii suuri postkaste?

Vanades filmides näeme, kuidas kirja saaja surub selle vastu nägu ja katab "lugematute suudlustega". Paber lõhnab ta kujutluses saatja järele. Aga kui oled saanud armastuskirja digiallkirjaga, siis mis sellest ekraanist ikka musitada?

Ehk hakatakse tulevikus käsitsi kirjutamist häbenema, seda tuleb ette juba praegugi. Oluline tundub selle puhul isiklik-füüsiline aspekt, mis on ambivalentne, peibutav ja peletav ühtaegu. Tervikuna on see "kahtlane", käekiri ei sobi "heasse uude ilma". Ta ei ole piisavalt disainitud, hügieeniline, unifitseeritav ega "parketikõlblik". Ta asub strukturaalselt samal tasandil kui kõik kehamahladega seonduv. Tulevikus on käekiri õieti üks ropp värk, mis peab jääma intiimsfääri. Seetõttu võib muutuda tema funktsioon inimese tundeelus laiemalt. Ehk kunagi muutub käekirja näitamine lausa armupandi ilminguks. Kui üks pooltest on otsustanud jäädavalt "teise omaks saada", näitab ta temale oma käekirja. Teine näitab vastu ja nende vahel tekib tohutu lähedus. Pulmaöö asendub kirjaööga.