Eelmisel nädalal teatas Euroopa Komisjoni asepresident Frans Timmermans, et soovib novembris kandideerida Hollandi peaministriks. Kuigi Euroopa Komisjoni kõneisik seda eelmisel nädalal veel ei kinnitanud, tähendab see tõenäoliselt Timmermansi lahkumist ametikohalt lähiajal. Kuivõrd tegemist on selle komisjoni koosseisu ühe tähelepanuväärsema volinikuga, omaks tema lahkumine väga tugevat sümbolväärtust. Eriti arvestades, et selle komisjoni võtmeteemaks on rohelepe ning Timmermans selle eestkõnelejaks.

"Mis puudutab rohelepet, siis kõik pole veel tehtud, aga oleme ületanud joone, kust tagasi enam ei tulda. Rohelepe on paigas ning eelmisel nädalal hääletati ka looduse taastamise seaduse üle, mis on roheleppe üks nurgakive. Seega saan kindlalt jätta roheleppe oma kolleegide kätte," ütles Timmermans.

Kuid ta ei ole sel aastal esimene komisjoni liige, kes tulevikuplaane paika seab. Esmalt lahkus mais oma ametikohalt Euroopa Komisjoni teadusteemade volinik Maryia Gabriel, kes siirdus tagasi Bulgaaria sisepoliitikasse. Siis teatas konkurentsivolinik Margrethe Vestager, et soovib saada Euroopa Investeerimispanga järgmiseks presidendiks. Kusjuures teda võib koos Timmermansiga pidada viimase kümne aasta üheks kõige mõjukamaks volinikuks.

Nende lahkumine näitab, et lähenemas on järgmise aasta europarlamendi valimised ning euroinstitutsioonidel napib võimalusi enam midagi suurt korda saata.

Seda sama trendi iseloomustas ka pikale veninud võitlus looduse taastamise seaduse üle. Kui sama seadus oleks lauda löödud aasta tagasi, siis oleks see parlamendist ilmselt üsna kiirelt läbi läinud. Ent kuivõrd tegemist oli ühega viimastest roheleppe seaduseelnõudest, siis kasutas Euroopa Rahvapartei võimalust ja näitas, et nemad pole nii rohelised kui sotsialistid, Renew Europe või roheliste erakond.

Ning võib arvata, et järgmisel aastal saavadki Brüsselis trendiks emotsionaalsed, ent veidi kunstlikult loodud vaidlused.