Liivi lahe rannakalurid on viimastel aastatel taas kohanud angerjat, mis pikki aastaid sealsetest vetest täiseti kadunud näis olevat. Seda lootust, et taastub 1960ndate ja 1970ndate angerjaküllus, ihtüoloogi ja Tartu Ülikooli kalanduse kaasprofessori Mehis Rohtla sõnul siiski ei ole.

"No ma olen ka kuulnud viimastel aastatel, et on hakatud angerjat saama, aga ma ütlengi, et meie enda püügid, mis keskenduvad eelkõige paiga-angerjale, kollasele angerjale, seda ei näita. See, mida kalurid, ma arvan, reeglina püüavad suve jooksul ja eriti sügise poole - need on ikkagi rändangerjad," rääkis Rohtla.

Rohtla sõnul on angerjas suur rännumees ja Liivi lahe angerjate saak võib olla kusagilt mujalt pärit, näiteks Soomest, kus angerjat asustatakse loodusesse päris palju.

Kunagi siia jõudnud ja paikseks jäänud kollane angerjas jätkab oma elukaart kasvufaasis. Emastel kestab see 8–15 aastat ja isastel 3–8 aastat. Pärast seda muundub kollane angerjas rändangerjaks ja on valmis taas alustama teekonda Sargasso merre kudema. Just neid ongi Rohtla sõnul viimasel ajal natuke rohkem püügivahenditesse jäänud.

Natuke vähem kui aasta tagasi lasti Hiiumaa ja Saaremaa rannikuvetes sealsetesse lahtedesse kasvama umbes 150 000 angerjamaimu. Rohtla sõnul need kalad kindlasti veel Liivi lahe angerjaarvukust ei mõjuta.

"See tõenäosus on veel väga väike või isegi olematu. See asustamine toimus meil siin ju alles hiljuti. Need angerjad, kes sinna asustati, on veel väga väikesed ja nemad veel püüki kindlasti ei jõua sellises suuruses, nagu me praegu Liivi lahe mõnes piirkonnas näeme," ütles kalateadlane.

Rohtla sõnul tuleks käsitleda kõiki Euroopa angerjaid, kes elavad Põhja-Aafrikast kuni Põhja-Norrani ühe populatsioonina. Ehk siis piltlikult öeldes sõltub Eesti angerja-arvukus sellest, kas Lääne-Euroopas Briti saarte juures ning Hispaania ja Prantsusmaa rannikul klaasangerjatega kauss üle ajab või mitte. Niimoodi vaadatuna on Eestis rakendatavatel angerja kaitsemeetmetel populatsiooni suurendamise seisukohast väga väike mõju.

"Angerja levik on suuresti juhuslik protsess, mida suunavad hoovused. On need kuumad kohad, mis saavad kõige rohkem angerjat. Kui arvukus on nii palju langenud, siis lihtsalt meie kanti, siia kaugele leviala ida- ja põhjapiirile lihtsalt ei jõua seda angerjat. Ja ongi paratamatu, et kui me tahame natuke angerjat, siis me peame seda asustama. Aga asustamisega ongi selline lugu, et me ei tea, kas see ikkagi töötab selles mõttes, et kas need angerjad, keda asustame, ikkagi jõuavad sinna Sargassosse. See on põhiline teadmatuse moment," rääkis Rohtla.