Väljend mõttetust ja halastamatust vene mässust pärineb kuulsa vene poeedi ja kirjaniku Aleksander Puškini raamatust "Kapteni tütar" ning on nii tuntud, et Venemaal teab seda iga poetagune joodik. Nüüd küsivad paljud, et kus see kiidetud vene mäss siis on, miks teda pole. On olemas ka hulk inimesi, meilgi siin Eestis, kes juba teist aastat põhjendavad, mis siis Venemaal lahti ja miks inimesed ei mässa. Kui selliste inimeste jutu järgi enamik venelasi on sõja vastu, siis peab mittemässamiseks olema mingi põhjus. Ma olen sellest kunagi kirjutanud ja üle korrata pole mõtet.

Sõjavastasusega on Venemaal nii, et raudselt on vähemalt 99 protsenti Venemaa elanikkonnast sõja vastu. Küsimus on pigem selles, kui paljud peavad Venemaa agressiooni ja enam-vähem genotsiidi Ukrainas vajalikuks, vältimatuks ja õigustatuks. Nii huvitav kui see pole, siis kaudsete andmete järgi selliste inimeste arv Venemaal kasvab, mitte ei vähene. Siin tasuks mainimist hiljutine Vene eksiilväljaande Meduza küsitlus oma liberaalsuse ja opositsioonilisusega tuntud lugejate seas ning avastati, et selles seltskonnas on arvestatav osa inimesi arvamusel, et Venemaa peab selle sõja võitma. Põhjuseks toodi see, et muidu peab Venemaa maksma reparatsioone, elustandard kukub, Venemaa elab läbi rahvusliku alanduse ja üldse toetab tõeline patrioot oma kodumaad, kui see on hädas. Sealjuures rõhutasid vastajad, et nad on sõja vastu. Et selline lugu siis!

Küsimus on aga selles, kas Venemaa elanikud, eriti venelased, on üldse võimelised mässama. 2014. aastal tekkis omaette žanr, mida võib nimetada "10 raamatut, et mõista Venemaad/venelasi". Muidugi oli selle kohustusliku nimekirja liige Dostojevski, aga seal oli kogu vene kirjanduse koorekiht esindatud. On aga üks raamat, mis pole üheski sellises nimekirjas ette tulnud. See on 1946. aastal ilmunud "I Chose Freedom", autoriks Viktor Kravtšenko (inglise keeles Victor Kravchenko). Ma sain selle raamatu juhuslikult ja tasuta, seisis mul aastaid, aga huvi pärast hakkasin lugema ning ei pannud enne käest, kui läbi sain.

Kravtšenko, nagu nimestki järeldada võis, sündis Ukrainas, õppis metallurgiat, lõi kaasa stalinlikus industrialiseerimises, oli kommunist, võitles Teises ilmasõjas Punaarmees, kuni viidi üle rasketööstust korraldavasse ametkonda. Lõpuks sai ta lend-lease'i koordinaatoriks, reisis töö pärast USA-sse ja palus poliitilist asüüli, mille ta ka sai. Raamat on sisuliselt sissevaade stalinliku süsteemi kõrgema võimuešeloni olemusse. (Selles raamatus on sees palju fakte, millest isegi väljaspool Venemaad eriti ei räägita. See, et Nõukogude Liit kogu oma eksisteerimise vältel valmistus sõjaks, lihtsalt vastane vahetus teinekord. See, et 1939. aastal oli Moskvas moes saksa keel ja kultuur ja et Moskvas korraldati Saksamaa sõjatrofeede näitus. See, kuidas Moskva eripoodidesse veeti riideid ja muud äsja okupeeritud Baltikumist. See, et põhjus, miks Saksamaa Suure Isamaasõja esimestel päevadel suutis hävitada olulise osa Ukrainas ja Lääne-Venemaal asuvast strateegilisest tööstusest oli – üllatus-üllatus, sest sakslased aitasid need tehased ja juurdekuuluva taristu rajada.)

On aga kaks väga mõtlemapanevat kohta selles raamatus. Põhjus, miks sakslaste kätte jäid paljud tehased, laod ja infrastruktuuri objektid, oli selles, et Moskvast käsku ei tulnud, kohalikud ülemused aga ei julgenud ise evakueerimiskäsku anda. Ja teine hea koht on Stalini-aegsete kohtuprotsesside ning koosolekute kirjeldus ja analüüs. Huvitavad on just need kohad, kus kolleegid silmapilk hakkasid oma kolleegi süüdistama, kui ta sattus musta nimekirja. Enne muidugi kiitsid, käisid sünnipäeval ja koos puhkamas.

Kravtšenko raamatut lugedes saab selgeks, et metafooriliselt väljendudes murdis Stalin vene rahva selgroo. Võib-olla, kuna seda tehti venelaste endi nimel, venelasi teistele eelistades, siis see kuidagi eriti mõjutas mentaliteeti. Nii või teisiti, Venemaa suurim rahvusgrupp venelased on ka kõige nõrgemate horisontaalsete sidemetega. Sotsioloogid on juba aastaid mõõtnud Venemaa ühiskonnas järjest tugevnevat apaatiat ja passiivsust. Siia juurde tuleb see, et Venemaal elades on võimalik märgata suisa paanilist hirmu igasuguse vastutuse ees. Jah, kaasaegsel Venemaal on olnud momente, kus näis, et kõik ülalkirjeldatu on vale. Oli väike optimism 90-ndail, järgnes aga demokraatia diskrediteerimine Jeltsini poolt. Putin, alguses ka sõnades demokraat, aga süvendas tsentraliseeritust ja apaatiat. Põhjus, miks suur osa inimesi igatses ja igatseb tagasi Nõukogude Liitu, oli ka selles, et see oli ühiskond, kus igaüks teab oma kohta ja kus reeglid olid paigas. Huvitav vastuolu on siin Ukrainaga, kus säilis usk kodanikuühiskonda – vast sellepärast, et Ukrainas eksisteeris reaalne mitmeparteisüsteem (lugemissoovitus on siin Serhi Plokhy "Russo-Ukrainian war").

Jah, Venemaal on palju n-ö olmeteemalisi proteste. Jah, on olnud ka suuremaid poliitilisi proteste, millest võttis osa ärksam osa ühiskonnast, samal ajal kui enamus protestijad hukka mõistis. Ja isegi need protestid olid kuidagi poolikud. Ukrainlased näiteks naersid selle üle, et Venemaa lähiaastate protestidel keegi ei hakanud politseile vastu, vaid inimesed lasid ennast nagu lambaid kongiautosse panna. Lennart Meri konverentsil oli huvitav ettekanne Vene protestikultuurist. Seal toodi näiteks 2011. aasta protestid, mis sumbusid sellesse, et algasid koolivaheajad ja rahvas sõitis lastega puhkama. Väga iseloomulik on siin kasvav hulk videoid, kus Ukrainas sõdivad Vene sõjaväelased väljendavad oma rahulolematust sisuliselt halbade olmetingimuste pärast. Samas ei küsi sõdurid, miks nad seal on.

Üks "heade venelaste" ja nende sõprade väide on, et Venemaa inimesed kardavad ja nad nägid Valgevene näitel protestide kasutust. Muidugi, aga enamik lihtsalt ei taha mässata.