Hoog oli vägev, aga sellel olid ka oma miinused. Põhiseaduse assamblees, mis valmistas rahvahääletuseks ette põhiseaduse teksti, puudus psühholoogide rühm. Inimhingede tundjaid muudelt elualadelt assamblees muidugi oli, näiteks kirjanikud Hando Runnel ja Ain Kaalep, pastorid Illar Hallaste ja Vello Salum ja palju muid toredaid humanitaare, aga paraku mitte ühtki õpetatud psühholoogi või koguni kliinilist psühhiaatrit. Sellist, kes Jossif Stalini kombel osanuks öelda, et on inimene – on probleem, pole inimest – pole probleemi.

Nõnda kirjutatigi põhiseadusesse ka viies peatükk "Vabariigi president". Institutsioon ja ametipost, mida täitma on paraku määratud inimene. Teisisõnu kirjutati põhiseadusesse nurjatu probleem, mis käib riigieluga kaasas viisaastakust viisaastakusse – sest just viieks aastaks president valitakse – ühtki lahendust aga ei paista, sest nii probleemi tähenduse kui ka võimaliku lahenduse osas ei paista kuskilt poliitilist üksmeelt või ka lihtsat enamuse seisukohta. Tagajärjeks, et rituaal toimub, kuid tulemusega ei ole rahul rahvas ega juhid.

Eesti järgmise presidendi peab 2026. aasta sügisel valima tänavu kokku tulnud riigikogu. Presidendi valimise seaduse kehtivatel tingimustel – ja meenutan, et neid tingimusi on erakonnad lubanud muuta enne ja pärast Kersti Kaljulaiu ja Alar Karise valimist – saab ainsa fraktsioonina riigikogus kandidaadi üles seada Reformierakond, teised peaksid kandidaadi pakkumiseks suutma teha koostööd tasemel, mis 30 aasta jooksul ei ole õnnestunud. Ja ikkagi on kandidaadil vaja saada 68 häält 101 häälest, mis tähendab vähemalt nelja parlamendierakonna kokkulepet. Seda paistab aga sama vähe kui seaduseelnõu presidendi valimise korra muutmiseks.

Probleemi nurjatus presidendi poolt vaadates seisneb järgmises. Kui inimene, kellel on piisavalt omadusi, mida ühiskond ja seda esindavad parteid peavad tähtsaks presidendi ametisse sobimiseks, on ametisse valitud, seisab ta täiesti väljakannatamatute valikuvõimaluste ees.

Üks variant on, et ta peab leppima poliitilise võimu lükata-tõmmata kummitempli, poliitilise käpiku ning tühja kõnekõmistaja rolliga, mida ükski arukas inimene viis aastat taluda ei suuda, sest see ju lõhuks päevast päeva tema minapilti, vaimset tervist. Pealegi õõnestaks selline rollijoonis mitte ainult isiku, vaid ka institutsiooni autoriteeti, mis läheks otsesesse vastuolu presidendi ametivande ja -ülesannetega. Võimukoalitsiooni teeniv president ei saa olla samal ajal kogu rahva president.

Teine variant on säilitada vaimne iseseisvus, mida presidendid ühe erandiga on ka alati teinud. Aga see tähendab automaatselt pingeid ja tüli teiste võimuharudega. Tüli võib sündida rahast, nii-öelda isetegevusest välispoliitikas, seadustest, millega parlamendienamus üritab ületada põhiseaduse piire, aga ka lihtsalt kriitilisest sõnast.

See viimanegi on presidendiameti paratamatus: hulk ametlikke kõnesid on riigikalendris ette nähtud ja publik vilistaks välja iga presidendi, kes pakuks kord korra järel kõnedes kuulajatele maailma seletamiseks Diderot' fatalist Jacques'i veendumust, et kõik, mis maailmas juhtub, sünnib seetõttu, et nii on üleval taevases rullraamatus kirja pandud.

Ahelreaktsioonina järgneb vähegi teravamale kõnepidamisele mingi poliitilise rühma avalik või varjatud pahameel või solvumine, mis viib kokkuvõttes vääramatult olukorrani, kus puudub toetus valitud presidendi teiseks ametiajaks jätkamisele. Ja kogu ringtants algab otsast peale. Jälle otsivad parteid inimest, kellelt loodetakse vagurat ja meelepärast käitumist, mida aga pärast valimist ei saada, sünnib uus tüli, uus parteiline kähmlemine ja lõpuks ühiskonna rikkuse raiskamine ajas ja rahas mõõdetult.

Kus on väljapääs?

Praegune süsteem sünnitab kõigile pooltele pettumust. Valijad ei saa teenust, mille poolt hääletasid, valitu ei saa teha seda, mida lootis. Hambad tangis piinlemine kõigile. Mitteametlik poliitiline üksmeel valitseb ühes: vabariigi president peaks olema mitte muude võimuharude elu segaja, vaid toetaja, meelelahutaja. Midagi sellist, nagu oma rahvale pakub briti kuningakoda, aga selle erinevusega, et sari ei välta igavesti, nagu "Õnne 13", vaid lepitakse kokku viieks aastaks. Londonist tasub tähele panna sedagi, et ametlikult kroonitu ei pruugi sugugi olla kandvaimas rollis peaosatäitja.

Siin ongi pääsetee. Kui valima peab, siis võikski riigikogu edaspidi valiku teha mitte selle järgi, kes on ise kõige parem, vaid hoopis selle alusel, kellel on kõige toredam abikaasa. Kõigi seniste presidentide abikaasad on kahtluseta toredad, kuid mitte ükski neist meelelahutustööstuse superstaar. Kui tahta Kadriorust uut, rahvusvahelist turgu vallutavat lõbukvaliteeti, peaks aga just sellise valima-palkama.

Lihtsamini ja veel parema tulemuse saaks, kui parlament end vastutusest vabastaks ja presidendi institutsioon täidetaks riigihanke korras. Viie hooaja ja saja osaga tõsielu sugemetega sarja tootmisele kandideeriksid produktsioonirühmad, igal kõik täpselt kirjas stsenaristist kõrvalosatäitjate ning valgustaja assistendini. Ja sellisel juhul oleks pädevaim otsustaja muidugi ala eksperdikogu kultuurkapitalis. Meelelahutust saaks, rahvas oleks rahul ja riigikogu saaks keskenduda põhitööle.