Kuna järjest rohkem on tuhastamisi ja vähem kirstumatuseid, siis oli vaja lahendada küsimus, kuhu panna lahkunu tuhk. Ükski seadus seda ei käsitle ja nii on leitud mitmesuguseid variante, üks neist on tuha merre puistamine.

Urni võib matta ka kalmistule, kui hauaplats on olemas. Aga paljudel juhtudel on tuhapuistekoht ainus lahendus. Näiteks on lahkunuid, kellel lähedasi polegi.

"On ka neid inimesi, kellel tegelikult on lähedased olemas, aga nad ei ole siinsamas, nad näiteks elavad välismaal. Probleem on haudade hooldamine. Siis on võimalus, et sa ei peagi hauda hooldama," lausus Pärnu abilinnapea Irina Talviste.

Nii valmiski Pärnu Metsakalmistul tuhapuisteala, mis koosneb tuhakaevust, risti ja tuvi kujutisega monumendist, nimetahvlist ja pinkidest. Seal saab korraldada leinatseremooniat ja lahkunut hiljem mälestamas käia.

Esimesena leidis tuhakaevus koha hooldekodus surnud omasteta lahkunu tuhk.

Metsakalmistul servas on tuhakaevule kõige sobivam koht, sest pole vaja haudade vahel liikuda, mida osa inimesi pelgab.

"Hakates Pärnu kalmistuid vaatama, kuhu kohta see kõige rohkem sobituks, tunduski, et see koht on täpselt sobilik. Siin on antud võimalus istumiseks, (on) monumendi alus, sinna saab ilusasti lilli panna, küünlaid panna. Ma arvan, et inimesed võiks selle koha peal ennast hästi tunda," ütles Pärnu linnavalitsuse heakorra peaspetsialist Piret Unn.

68 000 eurot maksma läinud tuhapuisteala projekteeris Kati Niibo osaühingust Hüüp, ehitas Läänekivi, monumendi ja nimetahvli tegi Andre Reklaam.