Ilmselt on paljud lapsepõlves luubiga päikest koondades midagi sulatanud või kärssama püüdnud panna.  Just seda sama tegi Berliini kunstnik Marta Djourina juulis Äksi külas Jääaja keskuse maja ees, kui ta pani kärssama vana fotopaberi.

"Asetasin analoogfilmidele palju jääkuubikuid ja lasin neil väga kuuma päikese käes sulada, samal ajal oli teatavasti üks viimase aja kuumimaid juulikuid. Nende sulamise ajal toimus filmide valgustundlikul poolel keemiline reaktsioon. Kasutasin suurendusklaasi, nii et ma koondasin päikesekiirte mõju ühele punktile, mis filmi peaaegu põletas," rääkis Djourina.

See sama fotopaber ongi nüüd väga palju suurendatud kujul Jääaja keskuse seinal.

"Teose pealkiri, "Jäätuhk", on justkui oksüümoron – miski,  mida me ei näe või mis justkui ei eksisteerigi. See ongi kõige suurem probleem, et me paljudes piirkondades ei näe, kuidas maailma jää on kadumas," lausus Djourina.

Kunstniku ideekavand valiti välja rahvusvahelisel konkursil.

"Marta Djourina "Jää tuhk" on esimene mitmest üritusest, mis toimub kultuuripealinna Tartu 2024 raames, mis on meie üritustesarja  "Vaata minu jääle" peamine toetaja. Projekti peamine aeg on järgmisel suvel, kui toimub ka Tartu Kunstimajas näitus," ütles "Jää mind vaatama" projektijuht Helene Bosecker.

Ka "Jäätuha" installatsiooni taga ehk Jääaja keskuses sees kutsutakse inimesi mõtlema kliimakriisile. Nimelt on keskus võtnud suuna rääkida lisaks minevikus olnud paljudele jääaegadele ka tulevikust.

"Me tegelikult ei räägi ainult mammutitest või jääaegadest, tegelikult me vaatame ju tulevikku, sest et ka jääaegu on olnud hästi palju ja need tulevad taas. Meie kolmas korrus ongi praegu ümbertegemisel ja tulevikus me räägime seal aina rohkem just tänasest, homsest ja ülehomsest päevast. Tegelikult maailm on täna juba ennast ära nii-öelda rikkunud ja me iga vahendiga püüame sellest rääkida. Et kas veel annab midagi teha, või on see loomulik protsess, et miski muutub, või kui suur roll on nendel muutustel inimestel," rääkis Jääaja Keskuse juht Kadri Valner.