Mis teeb need skulptuurid  nii väga eriliseks – see, et need on  paigutatud riisiterale.

"Väga-väga raske on ette kujutada, kuidas ta seda teeb. Kuidas võib kassi vurrukarva sisse mahutada loomaaia, teha sinna väike ruuduke ja mahutada sinna lõvi, elevandi ja teised kujukesed," lausus näituse kuraator Armen Arutunjan.

Sellist kunsti näebki ainult läbi  mitmekümnekordse suurenduse. Enam kui 40 aastat miniskulptuure teinud Kazarjan ütles, et ühe töö valmimiseks kulub üks kuni kolm kuud. Rääkimata käte värinast , tuleb mikroskoobi albil selliste kujukeste loomisel arvestada ka südame ja pulsi löökidega.

"Tuleb sellisel tasemel töötada, et kohaned südamelöökide, pulsilöökide ja isegi silma pilgutamisega. Kõik see mängib suurt rolli. Ka näiteks kärbse lendamine võib töö rikkuda," ütles Kazarjan.

Ka selliseks tööks vajalikud tööriistad tuleb meistril endal teha.

"Näiteks graveerimisel väga tugevatele materjalidele kasutatakse sünteetilise almazi (teemandi-toim.) tükikesi. Või ülitugevat terast. Kui see on liiga tugev, võib ots ära murduda, kui on liiga pehme võib see ära väänduda. Siin on vaja kuldset keskteed leida. Üks vale liigutus ja tööriist murdub ja tuleb hakata seda jälle ihuma. Mõnikord tööriista valmistamiseks kulub sama palju aega kui mikrokujudele. Skulptuurid tihti tehakse elevandiluust või samalaadsest materjalist," rääkis Kazarjan.

Nagu igas valdkonnas, võib  ka sellise kunsti loomisel ette tulla ootamatusi, nii nagu juhtus ühe tuntud presidendi portree joonistamisel riisiterale.

"Ja kui töö oli juba valmis ja värvid olid juba peal, pani ta selle rõdule kuivama. Ja kui ta uuesti vaatas, siis oli rõdul palju tuvisid ja seda riisitera seal enam ei olnud. Nii et ka tuvid võivad presidente süüa," meenutas kunstniku abikaasa Elena Kazarjan.