Kopra Karjamõisa peremees Jüri Koppel on Sangaste lähistel pea veerandsada aastat toimetanud küll põldudel, karjamaadel ja kasvuhoones. Kunagi pidas ta sigu ja kanu, nüüd on ta juba kümmekond aastat tegelenud lammastega. Ent nüüdseks on peremees väsinud ja ei taha enam. Tema kari on müügis.

"Keegi ei ole väga huvitatud, turul on palju pakkumisi. Karjad lähevad järjest: 200-pealised, 500-pealised," hindas Koppel. Viimase tilga Koppeli kaua mõlgutatud loobumismõtete karikasse andis selleaastane põuane suvi ja ka sööda nappus.

Raskustele alla vandujaid on omajagu ja kui tavaliselt proovitakse ikka kuidagi toime tulla, siis nüüd tõdetakse, et kliima vastu ei saa.

Eesti Põllumajandus-kaubanduskoja nõukogu liige Tanel-Taavi Bulitko tõdes, et sel aastal on palju karjaomanikke, kes tahavad lõpetada, näiteks ka Eesti suurim lihaveisekasvataja peaaegu 800 loomaga. Sellest johtuvalt on ka liha kokkuostuhinnad olulisel määral langenud.

"Oleme õnnelikud, kui saame loomad kuskile välismaale saata," ütles Bulitko ja lisas: "Lõpetamine tähendab ikka seda, et lauda uksed jäävadki kinni. See on kaalutletud otsus."

Hooaja alguses valitsenud karm põud ja söödavarumise lootusetus sai augustis leevendust. Teise ja kolmanda niite lootus on paljudel. See on leevendanud paljude pahameelt Golden Fields Factory vastu, mis ostab sööta kokku ja saadab Lähis-Itta.

Golden Fields Factory arendusjuht Alo Alt ütles, et nemad pole sööda kokkuostu hinnaralliga kaasa läinud. "100 eurot heinapalli eest on hullus!"

Küsimusele, miks üldse peab Eestist heina Lähis-Itta viima, vastas Alt: "Kaheksal aastal kümnest on Eestis suured ülejäägid ja neid on mõistlik realiseerida."

Söödanappus on vaid üks hädadest, mis põllumehi kimbutab.

Jaagumäe talu peremees Tarmo Timmi on Eesti üks suuremaid aedviljakasvatajaid. Tema Võrumaa põldudel kasvab peete, porgandeid, kapsaid ja teisi kultuure pea sajal hektaril. Selliste väljakutsetega aastat nagu tänavu ta ei mäletagi. Külmale ja põuale lisaks pidi Jaagumäe talu palkama ka rohijaid, sest taimekaitsevahendite toime oli ekstreemsete olude tuttu pea olematu. Tarmo Timmi pidi palkama kümmekond käsitöölist.

"Kõplaga ei saanud midagi teha. Pidi käte ja jalgadega maltsast kinni sasima. Kui mõni töö on raske, siis see on väga raske töö!"

Vähenenud varajane saak, ootamatud lisakulud kastmisele ja rohimisele - see kõlab, nagu võiks porgandi ja peedi puhul oodata hiiglaslikku hinnahüpet.

Tarmo Timmi kinnitab seda kahtlust: "Köögivilja müük on vähempakkumiste äri. Kõik pakuvad ja siis vaadatakse, kellelt võetakse, kas Eesti, Läti või Poola tootjalt. Kui on poes kaks korda kallim, kui mina müüsin, siis on asi aus. Aga on ka palju kordi kallimat müügihinda".

Mis puudutab marju ja õunu, siis seal ei ole seis parem. Aiandusliidust öeldi otse, et tänavuse mustasõstrasaagi võib lugeda nulliks ja õuntega pole seis parem. Suured aiandid ei saanud saaki üldse või said seda väga vähe.

Halika Õunatalu noorperemees Lauri Kasvand toimetab Põlvamaal asuvas õunaaiandis mureliku südamega - ligi kümnele hektarile rajatud aiast pole erilist saaki loota. See on siiski oluliselt parem kui teistel suurtel tegijatel, kellest nii mõnigi jäi sootuks tühjade pihkudega. Kasvand ei pea süüdlaseks vaid tänavust kevad-suve.

"Ütleks isegi rohkem, läheb järjest keerulisemaks. Tegu pole ühe aastaga, probleemseid aastaid on järjest. Viie aasta jooksul on juba neli korda põuda ja nende kestus on ka üha pikem. Ei ole harv juhus, kui oleme 40 päeva ilma vihmata."

Päris nullis nad oma ettevõttega siiski ei ole. Saak on küll alla keskmise ja õunte kvaliteet on kehvem, mis tähendab suuremat käsitööd õunte hooldamisel. See tähendab ka kallimat müügihinda.

Miks üks selline kriisiaasta peaks korda minema Tartu või Tallinna kesklinna inimesele? Põllumajandus-kaubanduskoja nõukoja liige Tanel-Taavi Bulitko viitab toidujulgeolekule ja kodumaisele kvaliteedile.

"Siin me oleme" on Eesti Televisioonis eetris esmaspäeval kell 20.