Viimati käisid "Aktuaalse kaamera" ajakirjanikud Anton Aleksejev ja Kristjan Svirgsden Kupjanskis märtsikuus. Siis oli linn juba pooltühi. Vaatamata tugevale pommitamisele hakkavad paljud inimesed nüüd juba koju naasma.

"Ei ole läinud ei kergemaks ega raskemaks, pommitatakse lihtsalt kogu aeg. Meid kord juba evakueeriti, aga tulime tagasi. Kardame, aga elame," rääkis Olga.

"Jah, on ohtlik, aga kodus on ikkagi parem. Seal, kuhu meid evakueeriti, pole meid kellelgi vaja. Aidati küll, tunti meile kaasa, aga kodu on kodu," ütles Irina.

Irina jagab nüüd humanitaarabi nii Kupjanski kui ka lähikülade elanikele.

"Ma ei ela mitte siin, vaid Krugliakovka külas. Seal pommitatakse sagedamini kui siin. Terve meie tänav on puruks lastud. 7. augustil tuli lennuk ja selle tagajärjel said kõik majad purustatud," rääkis Nikolai.

Kupjansk oli eelmisel aastal okupatsiooni all ja praegu on Vene väed linnast umbes kümne kilomeetri kaugusel. Kohalikud loodavad, et nad sinna tagasi ei jõua.

"Me loodame, et nad siia enam tagasi ei tule. Meie poisid kaitsevad meid, meie kodumaad ja Harkivi rajooni. Kui aga nad peaksid siia jõudma, siis paneme asjad kokku ja põgeneme," rääkis Irina.

"Mul on kohvrid juba pakitud. Kui läheb veel hullemaks, siis põgeneme. Aga meie kodu on siin. Kasvatame aialapil midagi, sellest elamegi. Lapsed on Harkivisse saadetud. Praegu veel kannatame ära, aga ei tea, mis edasi saab," ütles Anna.

Seal mäletavad kõik, mis tunne oli elada Venemaa okupatsiooni all.

"Mul on väike laps. Me proovisime istuda ainult kodus ja mitte väljas käia. Me kaotasime oma töökohad, kuna need olid Ukrainaga seotud. Istusime kodus, lasteaias ei käinud. Vahel käisime ainult kesklinnas, proovisime vältida nende tähelepanu ja neid ise mitte torkida. Käisime ainult toitu ostmas ja siis kiiresti koju. Pärast komandanditundi me üldse välja ei läinud," kirjeldas Olga.

Nagu Annagi, saatis ka Olga nüüd oma lapse igaks-juhuks rindejoonest kaugemale – Harkivisse.