Lutepää külas elab Andrus Karing, kes oma kodutalu uudishimulike turistide eest kaitstes teeb samas ka teene piirivalvele: "Mis nad ikka siia hulkuma tulevad! Piir on ju siinsamas!" Ja lisaks sellele, et piirivalve üldist turvatunnet suurendab, on Karingil Piiriga veel oma suhted. Piir on tema koduhoovist vaid umbes saja meetri kaugusel ja ikka juhtub nii, et parimad seened ja marjad on kaks meetrit eraldusjoonest eemal. Karing helistab Piirile – sest igal kohalikul on piirivalve number telefoni salvestatud – ja küsib luba need seened ära korjata.

Saatse kandis pea 30 aastat piirivalvurina tegutsenud Arvi Suvi tõdeb, et piiriäärsete elanike arv kipub sõltuma majanduse rütmist – kui riigil läheb hästi, on piirkonnas rohkem inimesi, kui mitte, jääb ka elanikke vähemaks. Tühjaks jäänud ja võssa kasvavat maad ei taha aga piirivalvuri silmad näha.

Arvi Suvi: "Kohalikud inimesed võiksid piiri ääres loomi pidada. See hoiaks võsa kontrolli all. Hoiaks hulga raha ja vaeva kokku. Võsa märgistab Vene piiri. Seal, kus võsa lõppeb, algab vabadus!"

Suvi rõhutab kohaliku elanikkonna vajadust riigile. Mitmeid kordi on jahimehed andnud teada inimjälgedest aladel, kus ükski inimene liikuda ei tohiks. Kohalike silmad, kõrvad ja suhtlusvõrgustik on valvetöös olulised.

Suvi leiab ka, et just kohalik või vähemalt lähiümbruse elanik oleks parimaks piirivalvuriks. Sestap oleks hea luua kohalik elamufond ka piirivalve ametnikele, et kodu ja töökohad teineteisest liialt kaugel ei oleks.

Üks selline piirivalvur on Tiirhanna külla oma vanaema tallu elama tulnud Priit Kooser, kellel on markantne lugu rääkida, kus ta suisa oma koduuksele koputanud inimese kolleegidele üle andis. Sest kuhu üks väsinud ülepiiripõgenik ikka tuleb kui mitte kohalike talu-uste taha… Aga Kooser on oma alla kümne elanikuga külas ainus täies jõus mees. Ometi tunnevad kohalikud end turvaliselt ja ootamatuid külalisi ei pelga. Pidevalt patrullivad ja telefonikõne kaugusel olevad piirivalvurid annavad kindlustunde.

Kooseriga samas külas elab ka 84-aastane Silvi Kahu. Ta ei kurda elu üle, kõik toimib, on rahulik. Ainuke – ja suur – südamevalu on seotud piiri taha jäänud kallite kalmudega. "Varem panin lehma vaia otsa, istusin rattale ja käidud," meenutab Kahu.

Lähim ametlik piiripunkt, kust üle saab, asub Koidulas, mille riik soovib kulude kokkuhoiu eesmärgil sulgeda. See samm jätaks tööta umbes 20 inimest ja võtaks Setomaa vallalt olulise sissetulekuallika. Oluline on seegi, et sealt kaudu käib umbes 15 inimest Petserist Värskas asuvatesse ettevõtetesse tööle. Aga mis peamine – just selle piiripunkti kaudu on hoitud suhteid teisel pool piiri elavate lähedastega ja külastatud haudu. Oma lähedaste kalmule saamine on miski, mis on siinsetele elanikele tõeliselt oluline.

Kuige külas toimetab pea ainsa elanikuna Maria Tamm. Lapsed käivad küll tihti vaatamas, aga talveperioodil on Tamm valdavalt üksi. Inimesi ta ei karda, vast ehk ainult julgeks muutunud hunte. Tamm loodab väga, et lapsed tulevad tema juurde elama. Poeg Üllar, kes kuulub ka kohalikku omavalitsusse, seda mõtet ei välista.

"Mingid mõtted ikka on. Ei saa ju talu tühjaks jätta. Tütar tunneb huvi hobuste vastu. Ehk teeme hobusekasvanduse. Ja siis tuleb maad parandada, hooneid kõpitseda … Kui riigil on huvi, et siin elu säiliks, siis tuleks kehtestada piiriäärse elaniku koefitsient, omavalitsust tuleks toetada, infrastruktuuri, teid, paremaid sidelahendusi, elektri tarnekindlust. Laste huvitegevusse peaks panustama...," arutles Üllar Tamm.

On siiski üks oluline asi, mida elanikud kõige enam ootavad: riigipoolset ausat ja ilustamata informatsiooni tegeliku julgeolekuolukorra kohta. Sest kohalikud teavad – ohu korral jõuab reaalsus nendeni enne riigi hoiatusi.

"Siin me oleme" on Eesti Televisioonis eetris esmaspäeval kell 20.