Maroko maavärin ja Liibüa tulvad jäävad erilistena meelde muuhulgas seepärast, et väga lühikese ajavahega juhtus kaks ohvriterohket loodusõnnetust teineteisele üsna lähedal asuvais riikides. Kui Liibüa puhul saame, nagu ka teiste tänavuste tulvade ja maastikupõlengute puhul, tuua mängu ka ülemaailmse kliimamuutuse, siis Maroko juhtumil see ei kehti. Maa väriseb ikka, olgu kliima parasjagu milline tahes.

Liibüa puhul on mainitud, et pärast kodusõda eri klannide valitsuse alla killustunud riigil puudub adekvaatne ilmateenistus ehk keegi lihtsalt ei tea, mis ilm homme on. Samuti on otsad andnud ka kõik häiresüsteemid.

Ometigi on nii Liibüa, Maroko kui ka paljude varasemate looduskatastroofide inimohvrite rohkuse taga veel midagi. Läbi sajandite on inimesed elama asunud paikadesse, kus loodusõnnetused on sagedased ning lõiv, mida neil kadunud kodude ja surnud või sandistatud sugulaste näol aeg-ajalt maksta tuleb, pole neid manitsenud mujale kolima.

"Paljudest dünastiatest, kes elasid üksteise järel siin aastaid, on linna jäänud märkimisväärseid mälestisi, üle 950 olulise ajaloomälestise. See on rekord! Maavärin Edela-Marrakeshis hävitas neist paljud, 25 või 20. Kahjustusi on erinevaid, väga tõsistest tühiste kriimustusteni välja," ütles Marrakeshi ajaloomälestiste kuraator Jamal Abdel Mounaim.

Jaapani teadlased on nii enne kui ka pärast Fukushima katastroofi üritanud aru saada, miks inimesed rajavad suuri linnu aladele, kui on teada, et hiidlaine neid tabada võib. Esimene argument on tõesti teadlikkuse puudumine, väga paljud inimesed lihtsalt ei tea oma kodukandi ohtlikkusest. Üllatuslikult ei muuda teadlikkuse tõstmine aga midagi.

Nagu üks uurimistöös osalenud teadlane tõdes, kui enne elasid inimesed ohupiirkonnas teadmatult, siis nüüd täie teadlikkusega, nende käitumist aga tõusnud teadlikkus ei muuda. Peamine põhjus on see, et katastroofe juhtub siiski harva, enamasti kord 50 või isegi saja aasta jooksul. Sellest ei piisa, et inimesed hakkaksid ära kolima paikadest, mis on olnud nende kodu mitme inimpõlve jooksul. Kolimisest tingitud kultuuriline ja sotsiaalne kaotus kaaluvad üle võimaliku looduskatastroofiga kaasneva riski.

"Minu elu oli stabiilne, kõik oli sada protsenti hästi. Mul oli maja ja perekond, aga nüüd pole enam midagi, ei mingit elu. Nüüd ma otsin kodu, peavarju; kõik, mis oli elamiskõlblik enne tulvi, ei ole seda enam mitte," lausus Liibüa Al Bayda linna elanik Ahmad Al-Hawal.

Nii Liibüa kui ka Maroko puhul on juba palju räägitud valitsejate vastutusest ning valitsuse täielikust läbikukkumisest oma kodanike kaitsmisel. Seegi aga kehtib ka paljude varasemategi looduskatastroofide puhul. Demokraatlikes riikides on siin muudegi hädadega sama põhjus, et lühike valimistsükkel ei motiveeri valitsusi pikaajaliste probleemidega tegelema ning need lükatakse kiire poliitilise profiidi huvides kalevi alla, kuni õnnetus käes.

Autoritaarsetes ja totalitaarsetes riikides aga valitsejad lihtsalt ei hooli oma kodanikest piisavalt. Näiteks ei suunanud naftarahadega püstirikkaks saanud Liibüa diktaator Muammar Gaddafi sugugi raha tugevamate tammide ja vastupidavamate majade ehitamisse, ehkki tema ametlik retoorika oli sotsialistlik ja tavalist inimest esikohale seadev. Dernas ja teistes tulvades enim kannatanud asulais olid peamiselt Jugoslaavia firmade 1970. aastail odavalt ning lohakalt ehitatud majad, mis polnud sellistesse tingimustesse üldse mõeldud.

Kodusõja ajal polnud kellelgi aega mõelda nende remontimisele või renoveerimisele ning nüüd on tuhandete inimeste jaoks juba liiga hilja.

"See on kolmas päev ja ümberringi ei tea keegi (hukkunute) tegelikku arvu, umbes 5000 ja 40 000 vahepeal. Palju inimesi on surnud, aga see ei ole kõige hullem. Kõige hullemad on poliitikud, see oleks nagu inimlik viga. See on inimlik viga, aga nüüd ei kavatse keegi selle eest vastutada, mitte keegi! Ma teen sellest videosalvestise ja siis elan oma elu edasi, mind enam ei huvita," rääkis Derna elanik Awad Alshalwy.