Toiduainete hinnad kauplustes on kerkinud oluliselt kiiremini kui põllumajandustoodete ja nende töötlemise hinnad. Näiteks on põllumajandustoodangu ja selle töötlemise hind toidutootmissektoris kolme aastaga kerkinud umbes 35 protsenti. Jaekauplustes on aga hinnad kerkinud ligi 50 protsenti.

Konkurentsiameti peadirektor Evelin Pärn-Lee toonitas, et mingisugust rikkumist jaekaubanduses ei kahtlustata. "Küll me tahame tõepoolest veenduda, et selles sektoris toimuv on läbipaistev ja aus," märkis Pärn-Lee. Ta tunnistas, et on jälginud mõne konkreetse toote hinda eri kettides ja selle hinnamuutus on pannud imestama. 

Miks aga Eesti jaekaubanduses hinnad nii kiiresti kerkivad?

"Isiklikult arvan, et Eestis ei ole piisavat konkurentsi, sest tootjahinnad on ju kukkunud, aga jaehinnad poodides ei ole kukkunud," ütles konkurentsiameti juht.

Luminori peaökonomist Lenno Uusküla ütles, et iseenesest on poepinda liigagi palju, mis teeb jaekaubanduse ebaefektiivseks.

"Tundub, et kaubanduse kulud on päris suured. Eestlased on suhteliselt vaesed Lääne-Euroopaga võrreldes, ehk ostamegi vähem. Seega on ühe müüdud artikli kohta meil kaubanduspinda veelgi enam kui lääneriikides. Lõpuks viib see kindlasti kulud üles. Lisaks on meil poed suhteliselt kaua avatud võrreldes teiste Euroopa riikidega, see omakorda ka suurendab kaupluste kulusid," märkis Uusküla.  

Uusküla sõnul tööstuskaupade ja riiete sektoris ei ole Eestis tervet konkurentsi veel kohale jõudnud. "Ja võib-olla Eesti tarbija ei ole nii tugevalt jalgadega hääletama hakanud, kui valida Eesti jaepood ja lääne internetikaubamaja. Kulud füüsilises poes on märkimisväärselt suuremad võrreldes internetimüügiga. Aga trend on selles suunas järjest kiiremini liikumas, seda näitab ka suur pakiautomaatide arv," sõnas Uusküla

Uusküla tunnistas, et isegi välismaale kohale lennates võib lõppkokkuvõttes saada endale riided selga odavamalt. Tema sõnul võib jaekauplejate päästerõngas olla odavamad tarnekohad, näiteks Leedus müüakse palju Poolast toodud kaupu, meil aga endiselt Skandinaaviast toodud kalleid tooteid. Tema sõnul on mitmete toodete hind Poolas kaks korda odavam kui Soomes, ehk kiigata tasub just lõuna poole.

Uusküla sõnul võib olukord jaekaupmeeste jaoks oluliselt halveneda, kui näiteks Amazoni internetikaubamaja peaks Eesti lähedusse tegema suurema vahelao.

Kas see võib lõppkokkuvõttes viia olukorrani, kus põhimõtteliselt meil jäävadki alles toiduainete poed, mis pakuvad ka lihtsamaid esmatarbekaupu? 

 "Arvan, et füüsilised poed päris ära ei kao. Inimesed siiski soovivad asju näha ja katsuda. Ja nad on valmis maksma poes pakutava teeninduse eest," sõnas Uusküla.

Konkurentsiameti juht ütles, et Eesti tarbija on väga müüja kaubamärgi truu. Käiakse ikka edasi Selveris, Rimis või mõnes oma lemmikpoes hoolimata sellest, et 200 meetri kaugusel kõrvalpoes on hinnad odavamad.

Lenno Uusküla tunnistas ka, et tarbijakultuur on meil vähearenenud, hinnavõrdlusi tehakse vähe ning ka kvaliteedivõrdlusi tehakse vähe. "Saksmaal on tihtipeale toodetel sõltumatu tarbijaorganisatsiooni hinnang, kas tegemist on kvaliteetse või mittekvaliteetse tootega. Eestis midagi ei ole ja ei paista, et on tulemas."

Samas jälle Lidl oma uute toodete ja madalamate hindadega võitis märkimisväärse osa Eesti turust. "Seega osa inimesi on valmis oma tarbimisharjumust muutma, samas tõesti enamik inimesi on olnud piisavalt laisad. Aga kiire hinnatõusu olukorras ei olnud väga lihtne hinnata, milline pood on odavam ja kust midagi odavamalt saab," märkis Uusküla.

Konkurentsiameti uuring Eesti jaeturu olukorrast võtab aega vähemalt poolteist aastat.

Eesti Kaupmeeste Liidu tegevjuhi Nele Peili kommentaar

Kaupluste hinnakujundus üldiselt sõltub nende kategooria juhtimise strateegiast. See tähendab, et erinevatele toodetele kaupmees paneb erineva juurdehindluse. On võimalik, et mõnele tootele ta paneb suurema juurdehindluse, kuna ta teab, et ta suudab küsida kõrgemat hinda. Teisele kategooriale ta võib panna oluliselt madalama juurdehindluse, kuna näiteks selles kategoorias on väga tihe konkurents mõne teise jaekaupmehega.

Juurdehindluse mõte on katta ära kaubanduse enda kulud selle toote müügiga pluss teenida kasumit. Toidukaubanduses need kulud on üsna kõrged. Nad on eelkõige seotud kaupluse enda pinnaga, sisseseadega, kommunaalkuludega, üüriga pinna omanikule ja tööjõukuludega. Toidukaubanduses kasumimarginaalid on väga väikesed, kuna tegemist on mahuäriga. Tavaliselt nad jäävad kuskile kahe kuni nelja protsendi juurde. Näiteks toidutööstuste kasumlikkus on oluliselt kõrgem. Samuti on kõrgem näiteks moekauba kasumimarginaal, kuna see ei ole niivõrd suur mahuäri.

Peil ei usu eriti, et kui Eesti kaupmehed hakkaksid kauplusevõrku oluliselt koomale tõmbama, siis Eestis hinnad märkimisväärselt kukuksid.

Seal on tõenäoliselt teisi faktoreid, mis hinnataset rohkem mõjutavad. Nendest number üks on see, kui väike majandus meil on ja kui kaugel me oleme logistika mõttes suurtest teedest. Meie sisseostuhinnad on lihtsalt kõrgemad kui enamikes teistes suur suuremates riikides.

Ka ei tundu Peilile tõene väide, nagu ostaks Eesti kaupmees nimme kallitelt Skandinaavia tootjatelt, selle asemel, et odavamate lõunapoolsete riikide poole vaadata.

Kaupmeeste huvi on osta kõige odavama võimaliku hinnaga toodet sisse, sest siis ta saab sinna enda juurdehindluse juurde panna ja müüa seda toodet samuti tarbijale konkurentsivõimelise hinnaga. Ainuke põhjus, miks kaupmees peaks ostma mingit toodet kõrgema hinnaga kuskilt Skandinaavia turult, kui ta saab seda sama toodet odavamalt näiteks Poolast, oleks see, et tootja keeldub talle müümast näiteks Poola turult odavama hinnaga. See on küll teema. Selle nimi on territoriaalne ostupiirang ja kaubandussektor Euroopa Liidu tasemel on aktiivselt võidelnud selle eest, et need territoriaalsed ostupiirangud ära kaotada. Aga ma ei ole kursis, et Eestis see oleks väga levinud probleem.